Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail

Päevikud

kõnniks nagu klaasikildudel

postitas: nunnukutsu10 - 14.06.2010, , loetud: 239x

Amy - 16. aastane tüdruk, kes elab Ameerikas. Tal on poolde selga ulatuvad, pruuni värvusega lokkis juuksed ja pruunid silmad. Kehaehitus on keskmine. Tüdruku isa, Michael, on ühe hotelli omanik, kus ta Amyga elab. Tegelikult elavad nad põhimõtteliselt nagu korteris, sest toateenindus neil ei käi ning nad teevad süüa ja koristavad ise. Muide hotelli nimi on "Amelia" ning see on Amy nime järgi pandud. Tüdruku päris nimi on Amelia Wood, aga ta laseb ennast Amy-ks kutsuda. Tüdruku vanemad lahutasid viis aastat tagasi. Amy jäi alguses ema juurde elama, aga siis juhtus midagi ebameeldivalt ning ta kolis isa juurde. Hotell asub üpris Amy kooli lähedal ning hotelli lähedal on ka rand, kus Amy suvel oma lõbuks vetelpäästjana töötab.
---
Täna hommikul oli päris mõnus üles tõusta, kuigi tavaliselt ei taha ma hommikuti üldse ärgata. Hea, et ma piisavalt tark olin ning alles lõunast lubasin tööle minna. Kui olin oma hommikuste toimetustega valmis, läksin oma toast välja ning nägin papsi elutoas hommikust söömas. "Hommikust Ameliam" sõnas paps, ta on ainuke, kes mind mu õige nimega kutsub. "Hommikust, sa oma kabinetis ei olegi?" uurisin, sest tavaliselt on ta sellel kellaajal ammu kaks korrust all pool oma kabinetis ning töötab usinalt oma arvutiga.
"Kohe lähen, aga ma tahtsin sulle öelda, et Paul tuleb oma perega siia, sa ju mäletad Pauli ja tema naist, nad käisid pool aastat tagasi mu sünnipäeval. Igatahes Paul läheb naisega kuskile reisile kuuks ajaks ning nad palusid meil nende poeg siia võtta. Ja ma olin nõus. Nende poeg on umbes sinu vanune ja sa saad talle seda kanti siin näidata, kuna nad nagunii pidid peale reisi siia kolima," rääkis paps pika jutu maha.
Ta vahepeal satub jah natukene hoogu. "Ahah, mis see kutt hakkab kuskil sviidis elama w?" küsisin natukene sarkastiliselt, kuna see hotell on suvel väga kuum koht ning suht kõik toad on täis. "Muidugi mitte, ta hakkab siin elama," ütles isa käega meie 'korterile' osutades. "Ma tegin külalistetuppa juba natukene ruumi ka," lisas ta siis. Paps lõpetas oma hommikusöögi ning läks minema. Ma istusin teleka ette, kuid kaua ma mõnuleda ei saanud, kuna avastasin, et pean tööle ruttama.
Jõudsin randa täpselt õigeks ajaks. Anna, üks tüdruk kellega ma tänu sellele vetelpäästja värgile läbi hakkasin käima, oli juba kohal ja tuli mind tervitama. Läkisme kahekesi oma piirkonna juurde. Anna ronis selle vetelpäästja puki otsa ning vaatas korra binoklitega mere üle. Mina jäin alla ning lükkasin oma varbad sügavamale liiva. "Täna tuleb arvatavasti sama nagu iga kord, mitte keegi ei vaja päästmist," ütles Anna natukene kurvalt. See on tüüpiline Anna, ta ootab nii väga, et saaks kedagi päästa. Kuna iga kord, kui keegi uppumas on olnud on tema kas haige, või on tal vaba päev.
Minu tüüpiline päev on, kui ma käin mööda randa ringi ning hoiatan neid, kes on lubatud piiridest välja läinud. Vahepeal saan ka lõunal käia, aga seda ka ainult kümme minutit, kuna vahepeal võib keegi suremas olla. Aga jah, samas see töö mulle meeldib, saab päev läbi rannas olla, päikese käes ning ujuma minna, kui tuju tuleb.
Anna andis mulle just teada, et ta läheb käib vetsus ära. Võtsin tüdruku binoklid ning heitsin pilgu merele. Kõik tundus korras olevat, aga siis nägin, kedagi päris kaugel ujuvat või õigemini uppuvat. Jooksin kohe vette. Jõudsin päris kiiresti ohvrini ujutud ju need õppused tasusid ikka ära. Jõudsin selle poisini, kes oli umbes aasta vanem kui mina. Kutt oli ära kustunud. Ujusin temaga kaldale, õnneks tuli poole tee peal üks teine vetelpäästja appi, see poiss oli minu jaoks raske. Vedisime ta liivale ning ma katsusin pulssi, mida ei olnud. Hakkasin siis kuntslikku hingamist tegema. Ta reageeris ning ma keerasin ta õrnalt küljele, et ta saaks vee välja köhida.
Sellel hetkel jõudis Anna siia. "Ei ole võimalik, kohe kui ma vetsu lähen hakkab keegi uppuma, mul tõesti ei vea," ütles ta. Poiss ajas ennast püsti ja hakkas lahkuma. Ma pakkusin, et ta jääks ning kiirabi ära ootaks, kelle me kutsunud olime. "Ma olen korras," ütles ta. "Korras? Ma just päästsin su uppumast," ütlesin. "Noh, keegi ei käskinud," vastas ta ülbelt ja jalutas minema. Okei, tavaliselt inimene tänab oma päästjat, aga enam vist ei tänata.
Pool kuus sai mu tööpäev läbi. Ma võtsin oma kraami ning hakkasin kodu poole kõmpima. Astusin hotelli, kus uksehoidja ning mõned töölised mind tervitasid. Astusin lifti ja sõitsin oma korrusele. Liftist väljudes keerasin vasakule, jalutasin natuke ning jõudsin oma ukseni, mis oli natukene praokil. See on alati nii, kui paps sees on. Astusin esikusse ja hakkasin jalatseid ära võtma.
"Tead paps, ma päästsin täna ühe kuti ära ning ta ei võinud mind isegi tänada," seletasin ja läksin elutoa poole. "Täielik si.." ma ei saanud lõpetada, kuna avastasin, et elutoas istusid ise sõber Paul, tema naine. "Oih, tere," ütlesin. "Tere Amy pole sind kaua näinud," ütles Pauli naine, Kate. "Kus teie poeg siis on?" küsisin, kui nägin, et toas teda pole. "Ta läks vetsu," vastas Paul ning just sel hetkel kostus vetsu ukse klõps ning pruunide juustega kutt astus elutuppa.
Ehmusin kui avastasin, kes see oli. "Sina," ütlesin võimalikult salvavalt. "Te tunnete üksteist?" küsis mu paps imestunult. "Ei, aga tema oli see tänamatu, kelle ma täna päästsin," ütlesin käed rinnale risti pannes. "Mina ei palunud," sõnas kutt. "Sa oleksid võinud mulle seda öelda, aa ja sa olid teadvusetu. Ja siis sa ka midagi ei maininud, kui ma sulle kuntslikku hingamist tegin või mis?" rääkisin päris ülbe tooniga. Kate ja Pauli suust tulid oh -id ja ah-id. "Vabandge mind, ma lähen oma tuppa," ütlesin neile ning sammusin sellest kutist mööda.
Käisin ka pesus ära ning panin oma pesuasjad ära. Mulle üldse ei meeldinud, et see poiss siin elama hakkab ning lisaks on ta minu kõrval toas. Kate ja Paul lahkusid ning jätsin oma poja, kelle nime ma ikka ei tea, siia asju lahti pakkima. Läksin oma toast välja. "Paps, kas sa oled täna õhtul ka kabinetis?" küsisin üle korteri nagu ma tavaliselt teen, aga vastust ei tulnud. Läksin elutuppa, kedagi ei olnud. "Tundub, et ma sain omale vastuse," pomisesin enda ette. "Ta läks kümme mintsa tagasi ja ütles, et tuleb hilja," sõnas hääl mu tagant. Ma kiljatasin ning keerasin ümber. Paar hüpnotiseerivaid rohelisi silmi vaatasid mulle otsa. "Ahah," sõnasin ning istusin teleka ette.
Klõpsutasin kanaleid. "Kas sa ei võiks ühele kanalile jätta?" küsis see kutt (tõsiselt ma peaks ta nime küsima) üpris tüdinenud häälega. Nägin, et ta istus tugitoolis. "Kui ei võiks?" küsisin kulmu tõstes. Järgmisel hetkel oli pult minu käest kadunud. "Misasja?" olin segaduses, aga siis nägin kuidas see kutt pulti enda käes hoidis. "Hei, anna tagasi," ütlesin tema käest pulti ära saada püüdes. See muidugi ei õnnestunud. Proovisin natukene aega veel, kuid pult jäi talle. "Aghhhhhh!" Olin vihane. Jalutasin esikusse ning panin oma papud jalga. "Kus sa lähed?" küsis kutt esiku juurde tulles. "Mis see sinu asi on," sõnasin ning astusin uksest välja.
Kõndisin liftini ja kui sinna sisse pääsesin vajutasin nupule. Kaks korrust all pool läksin maha. Jalutasin mööda koridori papsi kabineti poole. Tema sekretär lubas mul sisse minna. "Amelia? Kas midagi juhtus?" oli ta üllatunud mind nähes. "Ei, aga ma tahan lihtsalt teada, mis selle kuti nimi on," ütlesin. "Aa.. Ta nimi on Ryan Knight, ta on 17 ning rohkem ma midagi ei teagi," sõnas paps. Noh sellest hetkel piisas. "Okei, tänks," ütlesin ja hakkasin lahkuma. "Amelia," peatas paps mu. Pöörasin ümber ja vaatasin talle küsivalt otsa. "Katsu Ryaniga läbi saada," ütles ta. "Ma üritan," ütlesin, kuigi mõtelsin - mitte kunagi.
Sõitsin liftiga tagasi oma korrusele. Tuppa jõudes nägin, et Ryan vaatab ikka telekat. Läksin kööki ja hakkasin õhtusööki tegema. Natukese aja pärast tuli Ryan köögi ukse juurde. "Mis teed?" küsis ta. "Telekat vaatan," vastasin. "Mis sealt põnevat tuleb?" jätkas ta mu tüütamist. "Üks kutt saab kohe lataka, kui ta teise tüütamist ei lõpeta," sõnasin makarone potti pannes. "Ma tüütan sind?" mängis ta imestust. Olin lihtsalt vait, lootuses, et ta minema läheb. "Kas mulle tundub, või siin kõrbeb midagi?" küsis ta natukese aja pärast. Fakk, mu makaronid, unustasin neid segada ning selles potis kõrbeb ükskõik mis asi kiiresti põhja.
Hakkasin potti tulelt ära tõmbama, aga potisang oli kuum ja ma kõrvetasin oma sõrme ära. "Fakk!" vandusin oma sõrmest kinni võttes. Ryan lihtsalt seisin ukse juures ja naeris. Mul oli väga suur tahtmine talle panniga pähe lüüa, aga ma pidin makaronidega tegelema. Sain nad tulelt ära tõmmatud ning ma läksin kraani alla ja lasin oma sõrmele külma vett. "Oi, kas printsess sai haiget?" küsis ta tite häälega. Saatsin talle ühe kurja pilgu, mille peale ta jälle naerma hakkas.
Ma ei teinud Ryani edasisest käitumisest välja, vaid jätkasin kokkamist. Lõpuks läks ta ka köögist minema. Sain söögi valmis, aga nüüd oli see jama, et pidin Ryaniga kahekesi sööma. Katsin laua ära ning hakkasin sööma. Ryan ühines minuga natukese aja pärast. "Fuhh, mis pask see veel on?" küsis ta minu käest, kui oli oma suutäie tagasi taldrikule sülitanud.
Ma panin poisile need makaronid, mis põhja kõrbesid. "Ma ei tea millest sa räägid," ütlesin rahulikult oma suutäit närides. "Sa tegid seda meelega!" süüdistas ta mind. "Ei tea miks ma seda oleks pidanud tegema?" mängisin süütut. "Aghhh! Ma tellin pitsat. Sa veel maksad selle eest," ütles ta mulle ja lahkus. Lõpetasin rahulikult söömise. Ryani toit läks prügikasti. Panin nõud nõudepesumasinasse.
Astusin elutuppa, kus Ryan nüüdseks juba oma pitsat sõi. Istusin tugitooli ning heitsin pilgu telekale. Sealt tuli mingi õudukas. Jäin seda vaatama. Minu jaoks pole õudukad kunagi õudsad olnud. Ja kõikide 'õudsate' kohtade ajal hakkan mina naerma. "Sa ei kardagi?" oli Ryan üllatunud, kui ma just naermise lõpetanud olin. "Peaks?" küsisin. "No ma lootsin..." pomises ta, vist arvas, et ma ei kuule, aga kuulsin küll. "Lootsid? Tahtsid nii mulle tagasi teha?" küsisin. Poiss noogutas. Hakkasin naerma. "Nii jäädki proovima," ütlesin.
Esikust kostus kolistamist ning paps astus tuppa. "Mis teete?" küsis ta. "Ryan üritab mind hirmutada," vastasin. "Aa, no jõudu sulle," pöördus isa Ryani poole ning nägi siis tühja pitsa karpi. "Kas te sõite pitsat?" küsis paps. "Ryan sõi, talle minu tehtud toit ei kõlvanud," ütlesin solvunut mängides. "Muide söök on külmikus," lisasin, kui paps köögi poole liikuma hakkas.
Keerasin oma pilgu taas telekale. "Miks sa kõiges mind süüdistad?" küsis Ryan natukese aja pärast. Kehitasin õlgu. "See on lõbus," lisasin. "Kust sa üldse mu nime tead," päris ta veel. "Üks linnuke ütles," vastasin ning vaatasin uuesti telekat. Ryan lülitas selle kasti üldse välja. Vaatasin tema poole. "Ja mis sinu nimi on?" küsis ta. "Phhh, nagu ma sulle ütleks," sõnasin püsti tõustes. Läksin oma toa poole. "Head ööd paps!" hüüdsin isale, enne oma toa sulgemist. Jäin kiiresti oma pehmes voodis magama.
Ärkasin muusika peale, mis minu tuppa kostus. Ajasin ennast uniselt voodist välja. Astusin oma toast välja ning läksin Ryani ukse taha. Koputasin kõvasti ja kannatamatult. "Hommikust päikesekiir," sõnas Ryan, kui oli oma toa ukse lahti teinud. Ta muigas minu padjanäo pärast. "Oih, kas äratasin su üles," mängis ta süütukest. "Kas sa ei arva, et inimesed tahavad magada?" küsisin talt ning haigutasin mõnusalt. "Su isa läks juba minema ning mis sinusse puutub siis seda ma tahtsingi," ütles ta ning naeratas õelalt. "Ma vihkan sind," pomisesin ning läksin tagasi oma tuppa, enda pehmete linade vahele. Üritasin uuesti magama jääda, aga see oli päris võimatu.
Ajasin ennast lõplikult voodist välja ning läksin vannituppa ennast korda tegema. Pesin hambad, kammisin juuksed. Vahetasin riided. Läksin siis kööki hommikust võtma. Ryan oli seal. Oi kus mul ikka veab. Võtsin külmikust paar muna ning hakkasin neid praadima. Kui olin need valmis saanud tõstsin need endale lauale. Ryan jälgis kogu see aeg mu tegevust. Avasin külmiku ukse ja võtsin sealt mahla. Valasin seda endale klaasi. Istusin oma kohale ja tahtsin sööma hakata, aga üllatus, üllatus sööki polnud. Vaatasin laua teise otsa ja nägin Ryanit minu hommikusööki sisse õgimas.
Vihastusin. "See on minu hommikusöök!" ütlesin pooleldi karjudes. "Ups, ma mõtlesin, et sa selle mulle tegid," kehitas Ryan õlgu. "Okei, tahad sõda siis saad selle," sisistasin läbi hammaste. Tõusin lauast ja jalutasin esikusse. Panin oma papud jalga ja läksin uksest välja. Uks läks mõnusa matsuga kinni. Ma soovisin, et mul oleks täna tööpäev, saaksin siis siit eemale. Läksin treppide juurde ning hakkasin mööda neid rahulikult alla jalutama. Need trepid on väga mõnusad, kui tahad mõelda või maha rahuneda.
Olin paar korrust alla poole jalutanud, kui nägin Emmat ühe trepiastme peal istumas. Emma on minuvanune tüdruk, kes igal suvel oma perega siin hotellis peatub. Me oleme täitsa lähedasteks saanud. Liikusin tüdrukule lähemale. "Probleemid?" küsisin tema kõrvale istudes. "Lihtsalt tahtsin mõelda, vanemad ajavad hulluks," vastas ta. "Mis sa ise siin teed?" esitas ta küsimuse, millele vastasin järgmised viis minutit. Otsustasime täna koos randa minna. "Aga ma lähen panen ujukad selga ja saame all 15 mintsa pärast kokku," ütlesin trepilt tõustes ning neist üles jooksma hakates. See oli päris ränk trenn.
Astusin tuppa, ega teinud Ryanist, kes diivanil lösutas, välja. Läksin oma tuppa, panin päevitusriided selga ja randa minekuks koti koos vajalikuga valmis. Ujukate peale panin lühikesed püksid ja särgi. Mul oli 5 mintsa veel aega. Võtsin oma plätud ja panin need jalga. Suundusin ukse poole. "Kuhu minek?" uuris Ryan. Ma ei teinud tast välja vaid lahkusin toast ja läksin lifti. Inimesi oli liftis päris palju ning enamus rääkisisid mingis imelikus keeles. Sain Emmaga kokku ning me jalutasime randa.
Leidsime endale ühe vaba platsi ning laotasime sinna oma rätikud. Tegime ennast päikesekreemiga kokku ja hakkasime päevitama, vahepeal juttu ajades. "Vabandage, kas te oskate öelda, kus asub hotell nimega "Amelia"? küsis keegi Briti aksendiga. Tõusime Emmaga mõlemad istukile. Nägin enda ees üht ülinunnut blondi pea ja siniste silmadega kutti. Ta võttis hingetuks. "See on siit ainult natukene maad eemal," ütlesin kui ennast kogunud olin ja näitasin talle käega suuna ette. Kutt tänas ja läks sinna poole.
Vaatasime Emmaga talle tükk aega järele. "Ma vist nägin und praegu," ütles Emma natukese aja pärast. "Siis pidin ka mina seda nägema, aga ma olen 100% kindel, et olen ärkvel," ütlesin. "Ta oli kuum," ütles Emma. "Selles on sul õigus," sõnasin naeratades. Jätkasime oma päevitamist. Käisime ka vahepeal vees ära. Kui me veest väljusime nägin Ryanit meie asjade juures. "Mida sa tahad?" küsisin ülbelt. "Kas ei tohi enam rannas ka olla?" küsis ta. "Midaiganes," sõnasin ning heitsin oma linale pikali.
Ryan istus minu kõrvale. "Mida?" hakkasin närvi minema. "Midagi, ma üritan sulle lihtsalt närvidele käia," vastas ta. Peab tunnistama, et see tal õnnestus. Korjasime Emmaga oma kodinad kokku ning liikusime tagasi hotelli poole. Ryan meie järgi. "Mingi jälitaja oled w?" küsisin talt. "Võimalik," sain vastuseks. See kutt oskab närve süüa. "Amy, vaata seal on see nunnu kutt," ütles Emma, kui me hotelli sisse astusime. Poiss oli infolaua juures. Palusin Annal oma rannakotti hoida ning ma liikusin selle kuti suunas.
Jõudsin temani. "Näen, et leidsid hotelli üles," sõnasin. Kutt vaatas minu poole ja naeratas. Deem, see naeratus paneb sulama. "Jah, aitäh," ütles ta. "Muide ma olen Amy," tutvustasin ennast. "Duncan," Poiss surus mu kätt. "Okei, ma pean nüüd minema, aga ehk näeme veel," ütlesin ning sammusin tagasi Emma ja Ryani juurde.
Emma näol oli suur naeratus, Ryan nii õnnelik ei olnud. "Mis te rääkisite?" küsis Emma mulle mu kotti ulatades. Hakkasime lifti poole jalutama, Ryan meie kannul. "Midagi erilist, sain teada, et ta nimi on Duncan," ütlesin. Astusime lifti ning seal polnud kedagi peale meie kolme mis on ime.
Saime mitu korrust üles poole sõita, kui Emma väljus. Mina ja Ryan sõitsime edasi. Ma ei teinud Ryanist üldse väljagi. "Mis kutt see Duncan selline on?" küsis poiss mult. "On mingi," vastasin. Ryan pomises midagi, mida ma ei kuulnud. Ülejäänud paar korrust möödusid vaikuses. Astusin esimesena liftist välja ja jõudsin esimesena ka 'korterisse'. Jalutasin kohe oma tuppa, käisin pesus ja panin riide.
Õhtul tegin süüa, seekord ei kõrbenud mul midagi põhja, isegi. Peale söömist hakkasin telekat vaatama. Natukese aja pärast tuli Ryan ja vahetas lihtsalt kanalit. "Hey, ma vaatasin seda!" hüüdsin vihaselt. "Enam mitte," ütles Ryan õlgu kehitades. Mul tõesti ei olnud tuju vaielda. Tõusin püsti ja hakkasin oma toa poole jalutama. "Vastik ennasttäis siga," pomisesin vaikselt. "Ma kuulsin seda!" hüüdis Ryan mulle järgi. "Tore!" hüüdsin vastu ja sulgesin pauguga oma toa ukse. Panin omale tudu riided selga ning ronisin voodisse. Panin endale vaikselt muusika mängima ning uinusin.
Hommikul ärkasin vara, kell oli 8.45. Jalutasin kööki, et juua võtta, kui nägin papsi hommikust sööma. "Täna jälle varakult kontoris?" küsisin. Paps noogutas. Ma tõesti ei saa aru kuidas ta jõuab vara tööle minna ja hilja tagasi tulla. "Ma lõpetan täna varem," sõnas paps mu natukene murelikku nägu nähes. Tõesti ta on täielik töönarkomaan, miks ma ei peaks siis muretsema. Ma läksin tagasi oma tuppa ja üritasin uuesti magama jääda. Kahjuks see ei õnnestunud. Otsustasin Ryanile tagasi teha. Ootasin kuni paps minema läks ning panin maki Ryani toa ukse taga üürgama.
Kõigest natukese aja pärast kuulsin ma mõminat ning liikumist. Viisin maki poisi ukse tagant ära enda tuppa, aga lasin sellel mängida. Jätsin oma toa ukse pärani ja viskusin oma voodisse pikali. Just natukene enne, kui Ryan oma toa ukse avas jõudsin oma öökapilt suvalise ajakirja võtta ning teeselda, et ma see mida ma teen on kõik loomulik. Suurepärane plaan, minuarust vähemalt. Ryan tuli oma toast välja ja jäi minu ukse juurde seisma. Ta ei öelnud midagi vaid lihtsalt seisis seal. Natukese aja pärast tõstsin oma pilgu ajakirjalt talle. Poisi juuksed olid sassis ning tal oli selline padjanägu, et jube.
Ma hoidsin kõigest väest naeru tagasi. "Kas midagi on valesti?" küsisin täitsa loomuliku häälega. Ryan ei öelnud midagi vaid ainult jõllitas. "Oih, ma panin vist muusika liiga kõvasti mängima, sorry," näitlesin ning keerasin muusika vaiksemaks. Ryan satis mulle ühe tigeda pilgu ning läks oma tuppa tagasi. Purskasin naerma ja isegi pisarad hakkasid jooksma.
Minu hommikusest naljast on möödas paar tundi. Olen teel Emma ukse taha. Poolel teel sinna nägin tuttavat inimest endale vastu tulemas. "Hey Duncan," tervitasin poissi. Ta naeratas ja tervitas vastu. Jäime natukeseks lobisema ning otsustasime siis üldse tema tuppa minna, et ei peaks koridoris rääkima. Duncani kohvrid olid toas lahtipakkimatta. "Kauaks sa jääd?" küsisin. "Homme lähen ära," sain vastuse. "Juba?" olin üllatunud. Ta noogutas. Rääkisime veel tükk aega, kuid siis pidi ta minema. Läksin tagasi oma 'korteri' poole täiesti unustades, et tahtsin Emma juurde minna.
Uksest sisse astudes oli Ryan mul vastas. Ta käed olid rinnal risti ning ta vaatas mind kahtlustavalt. Tõstsin küsivalt kulmu. "Sa ütlesin, et lähed Emma juurde, aga ta käis sind pool tundi tagasi otsimas," ütles ta. "Ma põrkasin Duncaniga kokku ja me jäime lobisema. Üldsegi mis see sind huvitab, mingi issi oled w?" küsisin vastu. Ryan ainult podises midagi ja läks elutuppa. Enne kui ma esikust välja jõudsin astuda helises mu telefon. See oli Emma ja ta kutsus mind alla kovikusse lõunale. Sinna jõudes nägin Emmat laua ääres istumas, kõndisin temani. Meil oli väga meeldiv lõuna. Ka Duncan ühines meiega ja me rääkisime pikalt.
Kui ma tagasi 'koju' jõudsin oli paps juba kodus. Ta vaatas koos Ryaniga jalkat, oh seda rõõmu. Läksin pesema. Kui ma lõpetasin, avastasin, et ei võtnud endale puhtaid riideid ega ka aluspesu kaasa, shit. Panin rätiku endale ümber ning hiilisin vaikselt vannitoast välja. Enne oma tuppa jõudmist tuli Ryan enda toast välja ja me põrkasime kokku. No tore. Ryan hakkas midagi ütlema, kuid siis nägi ta mind ning ta silmad suurenesid.

Ryani P.O.V (vaatenurk)

Ma nägin Amy-t ainult rätik ümber ning mul oli tunne, et mu silmamunad tulevad koobastest välja. Vesi tilkus ta juustelt nahale. Ta nägi ülikuum välja. "Kus paps läks?" äratas Amy mind mu mõtetest. "Um..Ta unustas midagi kabinetti," suutsin kuidagi vastata. Mu silmad ei lahkunud ta kehalt. "Äkki lõpetaksid jõllitamise?" sõnas Amy ja astus must mööda. "Pervert," pomises ta, arvates, et ma ei kuulnud. Tüdruk läks oma tuppa. Kogusin ennast natukene ning läksin tagasi elutuppa ja jätkasin jalka vaatamist.

Amy P.O.V

Panin ennast riide ning läksin kööki süüa tegema. See kuidas Ryan mind jõllitas oli üpris imelik ja väga ebamugav. Mul oli söök valmis juba, kui paps alles tagasi tuli. Niikaua käiakse siis mingit unustatud asja toomas. Peale sööki oli jälle tüüpiline värk, vaatasin telekat ja natukese aja pärast läksin magama.
Hommikul, kui ma kööki sööma läksin oli Ryan juba seal. Tal olid jalas ainult lühikesed püksid. Poisi juuksed olid mõnusalt sassis ning ta lihaste järgi võib öelda, et poiss on tublisti trenni teinud. Igatahes oli Ryan preaguses seisundis väga kuum. Viskasin sellised mõtted kohe peast välja. Istusin laua teise otsa ja hakkasin oma võileibu sööma. Keegi ei öelnud midagi. Siis kuulsin ma isa magamistoa ust avanevat. Vaatasin kella, mis näitas 11.15. Paps tuli oma unise näoga kööki. "Mis puhul sa täna nii kaua magasid siis?" küsisin. "Mõtlesin natukene puhata," vastas ta ja läks külmiku kallale. Olin üllatunud. 'Paps' ja 'puhkama' ühes lauses on haruldane nähtus.
Paps istus ka laua äärde. "Mis te täna teete?" küsis ta natukese aja pärast. Ryan kehitas õlgu. "Ma lähen Duncani juurde," vastasin leivast ampsu võttes. Nägin silmanurgast, kuidas Ryan kulmu kortsutas. Mis tema probleem on? Lõpetasin söömise käisin oma toas veel juukseid kammimas ning astusin korterist välja. Sõitsin liftiga Duncani korrusele. Sinna jõudes astusin poisi toa poole. Koputasin uksele ja natukese aja pärast Duncan avas selle. "Hommikust," ütlesin rõõmsalt. Poiss naeratas oma imeilusat naeratust ning ütles mulle hommikust vastu.
Duncani kohvrid olid juba esikus ning ma kutsusin pakikandja neile järgi. Jõudsime alla fuajeesse ning Duncan läks ennast välja kirjutama. Kui tal see tehtud oli saatsin ta välja. Poisi takso juba ootas nii, et toimus kiire hüvastijätt ning läinud ta oligi.
Kõndisin tagasi korterisse. Paps tuli mulle ukse juures vastu. Täna läheb ta küll päris hilja tööle. Ryan oli muidugi elutoas ja passis telekat, nägu mossis. "Noh sai Duncanist kõrini?" küsis ta mult. "Ei, ma saatsin ta ära," vastasin kööki minnes. Ryan ajas ennast diivanilt püsti ja tuli mulle järgi. "Saatsid ära?" päris ta. "Jah, ta läks hotellist ära. Miks see sulle üldse uvi pakub," küsisin kahtlustavalt. Poiss ei vastanud vaid läks tagasi elutuppa.
Ma otsustasin Emma juurde minna. Sõitsin liftiga tüdruku korrusele ja koputasin ta uksele. "Tsau Amy," tervitas ta mind ning lasi uksest sisse. Kõndisime elutuppa ja hakkasime mingit filmi vaatama. "Kuule, kas ma ööseks teie juurde saan tulla, mu vanemad on öösel ära?" küsis Emma natsa aja pärast. "Ikka," vastasin. Emma on varem ka minu toas maganud, kui ta vanemad öösel kuskil pidutsevad.
Terve päeva veetsingi ma Emma juures ning me rääkisime ja olime niisama. Kuigi Emma on siin ainult suviti oleme me parimad sõbrannad ning pole vist midagi mida me üksteisest ei teaks. Saatsin papsile sõnumi, et söön Emma juures. Meil oli söök koos komöödiaga, mis parasjagu telekast tuli. Lõpetasime just söömise, kui uksekell helises. Emma läks ukse juurde ning ma viisin nõud kööki. Tagasi elutuppa minnes nägin seal Ryanit. "Mis sa siin teed?" küsisin kulmu kortsutades. "Mõtlesin, et uurin mida te siin kahekesi teete," vastas ta irve näol.
Olime vist tund aega mingit igavat filmi vaadanud, kui Emma korraga ütles: "Mängime tõde või tegu." "Kolmekesi?" ei olnud ma just mõttest vaimustuses. "Jah, vahetpole ju," ütles ta. Istusime kolmekesi nii, et kõik näha oleks. "Mina alustan," ütles Emma. "Nii Ryan tõde või tegu?" küsis ta. "Tegu," vastas poiss. Emma mõtles natukene. "Suudle selle päkapiku tagumikku," sõnas tüdruk laialt naeratades ja ühele päkapikukujule näidates, mis toanurgas seisis. Ryan tegi seda ning mul õnnestus sellest pilti teha. Oi kuidas me Emmaga selle pildi üle naersime. Ryan ainult jõllitas meid vihaselt.
Järgmisena oli minu kord. "Ryan tõde, tegu?" küsisin poisilt. Üritan teda täna võimalikult palju piinata ja häbistada. "Tõde," vastas ta seekord. "Mitu tüdrukut sind maha jätnud on?" küsisin õelalt. Ryan vastas koheselt 'ühtegi'. "Ma ei usu, raudselt üle kümne, kes sinuga ikka olla tahaks," sõnasin.
Mäng jätkus. Paari ringi pärast küsis Ryan minult: "Tõde või tegu." "Mm..tõde," vastasin. Ryan muigas kavalalt ja siis küsis: "Kas sa oled neitsi?" Ju ta tahtis mulle tagasi teha või midagi. Iga kord, kui selline teema üles võetakse suudan ma sellest üle olla ja pisaraid tagasi hoida, aga seekord see ei õnnestunud. Mulle meenus see jube õhtu ning pisarad hakkasid vaikselt voolama.

Ryani P.O.V

Kui ma nägin, et Amy -l pisar üle põse voolas, mu naeratus kukkus koheselt. Sattusin segadusse. Vaatasin Emma poole ja nägin, et tüdruk vaatab kurvalt Amy-t. Ma ei tahtnud Amy-t nutma ajada. Mida ma nii valesti tegin? Ma tahaks teda kuidagi lohutada, teda kallistada, aga ta vihkab mind. Tahtsin uurida, mida ma valesti tegin, kui Amy püsti tõusis. "Ma lähen, tsau," sõnas ta kiiresti ja tormas toast välja. Vaatasin tükk aega sulgunud uksele jahmunult järgi. Emma sügav ohe tõi mind maapeale ja ma keerasin oma pilgu talle. "Mida ma valesti tegin?" küsisin tüdrukult. "Küll ta ise räägib, kui valmis on," sain vastuseks.
Ajasin ennast püsti ning jalutasin Emma toast välja. Ma ei läinud kohe enda tuppa, vaid jalutasin mööda koridore ja nuputasin mida ma just teinud olin. Lõpuks läksin ikkagi. Toad olid pimedad ja Amy uks oli suletud. Avasin selle ettevaatlikult ja läksin Amy magavale figuurile lähemale. Nägin tüdruku punakaid silmaaluseid ning pisara jälgi põsel. See haavas mind väga. Vaatasin Amy rahulikku nägu. Ta oli nii ilus. Keerasin otsa ringi ja läksin oma tuppa magama.

Amy P.O.V

Ärkasin hommikul ning tundsin kuidas mu pea valutas. Läksin kohe pesema ning võtsin ühe peavalutableti sisse. Läksin kööki ja tegin endale hommikust. Hakkasin juba lõpetama, kui Ryan kööki tuli. Ta vaatas mulle ettevaatlikult otsa. Ma ei talu, kui keegi mulle kaasa tunneb ja mind haletseb. Ma tõusin lauast ja läksin oma tuppa.
Istusin oma voodisse ja mõtlesin natukene igasugustest asjadest. Natukese aja pärast kuulsin koputust ja Ryan astus tuppa. Ta tuli ja istus mu voodi servale, pilk minul. "Oli asja ka?" küsisin. "Miks sa eile ära jooksid?" küsis ta mult. Olin natukene aega vait ja mõtlesin, kas rääkida talle või ei. "Palun, sa võid mulle rääkida ju," veenis ta mind. Ohkasin ning olin valmis rääkima hakkama.
"Kõik sai alguse kui ma veel ema juures elasin. Olin siis 14. Ühel õhtul kutsus mu peika mind enda juurde, ütles, et on tähtis asi. Ma siis läksingi. Kohe tema juurde jõudes sain aru, et midagi on valesti. Ilma mingisuguse sissejuhatuseta ütles ta, et jätab mu maha. See tuli väga suure üllatusena. Küsisin miks, aga ta ütles ainult, et ma ei meeldi enam talle ning ta on uue leidnud. Mul oli seda valus kuulda. Siis palus ta mul lahkuda ja ma tegingi seda.
Õues oli juba päris pime, kui ma vaikselt nuuksudes kodu poole kõndisin. Kuna ma ei tahtnud, et mamps mind sellisena näeks istusin paar tänavat meie majast eemal olevale pingile ja püüdsin rahuneda. Natukese aja pärast istus ming kutt minu kõrvale, umbes 16 aastane. Ta tundus täitsa tore ja hooliv, kuna uuris miks ma nutan. Siis kutsus ta mu enda juurde, aga ma keeldusin ning edasi ma..ma ei taha enam midagi mäletada.
Tean, et ma nutsin ning püüdisn appi karjuda, aga ta hoidis kätt mu suu ees. Kui ta lõpetanud oli jalutas ta lihtsalt minema. Ma jäin sinna, üleni värisedes ja nuttes ning edasi oli juba kõik pime. Ärkasin haiglas ja rääkisin arstidele ja mu emale mis juhtunud oli. See kõik tekitas mulle trauma, ning ma käisin pool aastat peale isa juurde kolimist nõustaja juures. Tavaliselt sellistes olukordades nagu eile olen ma suutnud tugev olla, aga ma ei tea mis juhtus."
Pühkisin pisarad, mis olid vahepeal jooksma hakanud, ära. Ryan oli omades mõtetes ja istus vaikselt. "Kas see tüüp saadi kätte?" küsis ta natukese aja pärast. Raputasin pead. Räkisime veel natukene Ryaniga juttu, kuid siis läks ta toast ära. Ülejäänud päeva oli ta nagu hoopis teine inimene. Ta ei proovinud mulle mingit käkki keerata, ega midagi. Ta tegi mulle isegi lõunat. Ja see mulle ei meeldi. Ma ei taha et ta mind haletseks.
"Mis filmi sa vaadata tahad?" küsis Ryan peale õhtusöögi söömist. Poisi käes oli kaks filmi "Pruutide sõda" ja "Roos panter 2". Nüüd sai mul küll kõrini, et ta minuga nii hea on. See on lihtsalt imelik. "Miks sa nii käitud? Miks sa minu arvamust küsid? Miks sa mulle süüa tegid? Ma ei taha, et sa mind haletseksid!" karjusin ja jooksin oma tuppa jättes imestunud Ryani endast maha. Ülejäänud õhtu ma oma toast ei väljunud. No ainult, kui käisin enne magama jäämist vetsus.
Hommikul ärkasin valju muusika peale. Ryan on tagasi. Tore, et ta mind enam ei haletse, aga magada võiks ju ikka lasta. Ajasin ennast voodist üles ning käisin pesus. Täna on tööpäev ka veel. Sõin kiiresti hommikuks paar võileiba ning läksin randa. Kell 16.00 jõudsin tagasi hotellituppa. Avasin oma toaukse ja astusin sisse. Koheselt käisin ka selili ja lõin pea valusalt vastu põrandat ära.
Kuulsin Ryani naeru, kui ma ennast püsti ajasin. Sain aru, et libastusin tänu siirupile, mis kuidagi mu toa põrandale saanud oli. Ryan kõõksus ikka naerda. "Sa...oleks...pidanud..oma ...nägu...nägema," lausus ta läbi naeru. Sel hetkel soovisin, et pilgud võiksid tappa. Ajasin ennast põrandalt püsti ning läksin vannituppa, et need siirupised riided endalt seljast võtta.
Kui riided vahetatud sain, pesin oma toapõranda puhtaks. Ryan käis ja naeris vahepeal minu üle. Põrandat küürides tuli mulle pähe mitmeid mõtteid, kuidas talle tagasi teha ning ühte neist kavatsen ma homme hommikul katsetada.
Panin endale hommikuks äratuskella, et kindlasti enne Ryanit üles ärgata. Paps oli jällegi juba tööle läinud ning ma hiilisin kööki. Lasin köögis ühe väiksema kausi vett täis ning hiilisin sellega Ryani tuppa. Viskasin veed talle näkku. Ryan oli koheselt istukil. Mul hakkas naerust kõht valutama ning ma kukkusin tänu naermisele põrandale ning naersin veel hullemini. Ryan oli väga tige ning ma jooksin igaks juhuks ära oma tuppa ja keerasin ka ukse lukku.
Väga kaua ma oma toas ei olnud, juhuks kui Ryan jälle midagi ukse juurde paneb. Läksin vaikselt toast välja kööki, kus oli Ryan. Avastasin, et ta sööb mu jogurtit, kuid ei teinud sellest välja, sest seda ta tahabki. Avasin külmiku ukse ja järsku lendas mulle mingi blöga näkku. Kui kuulsin Ryani naermist sain aru, et tema on selle kõige taga. Pesin selle asjanduse oma näost ära ja alustasin oma hommikusöögiga. Kogu söömise aja saatsin Ryanile vihaseid pilke.

Ryani P.O.V

Amy on nii nunnu, kui ta vihastab. Või jah, ta on kogu aeg nunnu. Ma ei hakanud seekord enda tunnetele vastu vaidlema. Üleelie ma mõistsin, et Amy meeldib mulle väga. Kui ta lõpetas oma loo tahtsin ma nii väga teda kallistada, aga miskipärast ma ei teinud seda. Ma ei oska kuidagi muud moodi käitudagi, kui ainult igast käkke välja mõelda. Lõpetasin söömise ning läksin poodi. Tahtsin Amyle ta jogurti tagasi osta, mille ma ta vihastamiseks ära sõin.
Kui ma tagasi jõudsin ja oma tuppa astusin sain śoki. Tuba lõhnas vänge naiste parfüümi järgi ning mu tuba oli päris sassis. Sain kohe aru, et selle taga on Amy. Läksin vihasena ta ukse taha ja läksin koputamata sisse. Mul vajus suu lahti, kui nägin Amyt ainult aluspesus. Ta oli alles pesust tulnud, kuna ta juuksed olid märjad. "Ma tean, et sa pervert oled, kuid kao välja mu toast," ütles ta peale kiljatust, mis ta suust mind näes välja tuli.
Võtsin ennast kokku ja astusin ta toast välja. Otsustasin, et ei hakka Amyle tagasi tegema ning et lõpetan üldse need naljad ära. Läksin tagasi oma tuppa ning tegin otsekohe akna lahti. Hakkasin oma tuba koristama. Ja mõtlesin Amyle.
Kell oli 15.45 kui ma koristatud sain. Helistasin ühele kutile, kellega ma üks päev rannas tuttavaks sain. Leppisime kokku kus kohtume ning ma hakkasin sinna minema. Sain Jasoni ja teiste tema sõpradega ühe poe juures kokku. Need on päris mõnusad tüübid ja käivad samas koolis kus minagi käima hakkan. Käisime kuttidega niisama ringi ja rääkisime igast asjadest.
Tagasi hotelli jõudsin kaheksa paiku. Võtsin esikus oma jalatsid ära ning läksin kööki, kust kostus kahvlite klõbinat. "Otsustasid ka sööma tulla. Kus sa olid üldse?" küsis Amy isa. "Ma sain oma sõpradega kokku," vastasin endale süüa tõstes. "Tore, et sõpru oled saanud," ütles ta naeratades. "Muide Amy, ma lähen täna veel välja," pöördus ta nüüd Amy poole. "Okei," vastas tüdruk ja pani oma nõud nõudepesumasinasse.

Amy P.O.V

Paps läks minema ning ma jäin Ryaniga kahekesi siia. Läksin elutuppa telekat vaatama. Sellest kastist tuli parasjagu mingi film mida ma vaatama jäin. Kui Ryan söömise lõpetas istus ta samuti minu juurde. Minu imestuseks ei hakanud ta soiguma, et ma mingit jura vaatan vaid vaatas ka. Kuna ma miskipärast nii väsinud olin läksin vara magama.
---
Nädal on möödas. Hommikul ärkasin enne Ryanit ja lahkusin ka enne, kui ta ärgata jõudis. Annal on täna vaba päev ning ma pean vahti koos ühe teise tüdruku, Daisy -ga. Daisy on tegelikult tore tüdruk, aga pidevalt omas mullis. Ta on salapärane ja kuidagi huvitav. Igatahes sain oma vahetuse ilusti ära oldud.
Kui mul kell 15.00 tööpäev läbi sai läksin tagasi hotelli. Kõndisin lifti juurde ja vajutasin nuppu. "Kas toas minibaar ka on?" küsis üks hääl infolaua taga seisvalt töötajalt. Tundsin selle hääle ära. Veenumaks, et mul õigus on vaatasin suunas, kust hääl tuli. Mul vajus süda saapasäärde, ma tõesti lootsin, et mu kõrvad mind petavad. Sattusin paanikase. Õnneks liftiuksed just avanesid ning ma põhimõtteliselt tormasin sinna sisse.
Kogu selle aja, kui lift üles poole sõitis käisin seal edasi-tagasi ringi ja paanitsesin. Miks ta siin on? Kas ta teab, et ma siin elan? Kas ta tuli minu pärast? Olin ehmunud ja paanikas ning lubasin paaril pisaral üle oma põse veereda. Kui oma korrusele jõudsin tormasin liftist välja ja korteri uksest sisse. Jäin esikusse ja toetusin seljaga vastu ust. Hingeldasin jubedalt.

Ryani P.O.V

Kui ma hommikul ärkasin oli kõik vaikne. Arvasin, et Amy magab, aga kui kell 12 ka teda ei olnud, siis jõudsin järeldusele, et ta tööle läks. Mul ei olnud tuju õue minna niisiis mõtlesin toas passida ja telekat vaadata.
Umbes 15.30 kuulsin kuidas esikus uks suure pauguga kinni pandi. Ajasin ennast diivanil püsti. Kuulsin hingeldamist ning esikusse jõudes leidsin sealt eest Amy. "Amy," ütlesin, et teda maapeale tuua. Ta tundus mõtteis olevat. Aga mitte vist väga sügavalt, sest ta kiljatas, kui olin ta nime öelnud. "Kummitust nägid või?" küsisin, kui türduku ehmunud nägu nägin. Ta hakkas mulle midagi ütlema, kuid sulges oma suu enne kui midagi öeldud sai. "Võib ka nii öelda," suutis ta lõpuks oma väriseva häälega öelda.
Muutusin uudishimulikuks. "Mis juhtus?" pärisin. "Ta on siin, ta tuli siia, äkki ta tuli mind otsima," rääkis ta. Ma olin segaduses. "Kes?" küsisin. Ta vaatas mulle oma ehmunud silmadega otsa. "Too tüüp, kes..kes mu vägistas," ütles ta lõpu sosial.

Amy P.O.V

Ryan oli vist samapalju ehmunud kui minagi, vähemalt tema näoilmest võis nii aru saada. Ta oli natukene aega vait. "Ma lähen löön tal hambad kurku," sõnas ta lõpuks vihaselt ja hakkas jalatseid jalga panema. "Ei, palun ära mine. Ta on sinust vanem ja suurem ja äkki ta ei teagi, et ma siin olen," üritasin teda peatada. "Mine parem mu isa kabinetti ja ütle talle. Mu isa viskab ta kohe välja," leidsin hea lahenduse. "Okei," sõnas Ryan.
Kui Ryan läinud oli, panin ukse igaks juhuks lukku. Istusin käiva teleka ette ja üritasin jooksvale sarjale keskenduda. See mul muidugi ei õnnestunud ning ma lõpetasin jalad kurgu alla ennast edasi tagasi kiigutades.
Ehmusin veel hullemini, kui kuulsin, et keegi uksega krabistab. Õnneks oli see Rayan. "Ma käisin su isa juures ja ta hakkas kohe sellega tegelema," ütles Ryan minu kõrvale diivanile istudes. "Tore," sõnasin vaikselt. "Kuidas sul on?" küsis Ryan peale pisikest vaikusepausi. "Lihtsalt ehmunud muud midagi," ütlesin. Kuulsin isegi, et mu hääl natukene värises.
Järgmiseks toimus veel midagi, mis mind üllatas. Rayan kallistas mind. Kui ta oma käe mulle seljale pani käis mu kehast mingi imelik surin läbi. Ma oleks poisi eemale lükanud, aga ta kallistus oli nii mõnus. Toetav ja lohutav. Kallistasime tükk aega ja lõpuks lasime üksteisest lahti. "Tänan," sõnasin ja proovisin naeratada.
Täna tegi Ryan õhtusöögi, isa tuli poole söömise ajal. "Kas ta läks ära?" küsis Ryan esimese asjana. "Ma ei saanud teda ära ajada, praegu on juba hilja ning ta kavatses nagunii üheks ööks jääda," rääkis ta. See vastus ei rahuldanud mind. Paps sõi õhtusöögi ära ja läks tagasi oma kabinetti.
Õhtul ei jäänud ma kuidagi moodi magama. Kell oli 1.30, aga mina vähkresin ikka oma voodis. Ma ei tea miks ma kartsin, sest uksed olid lukus ja mitu korda üle kontrollitud. Kuid ma ei saanud siiski magada. Ajasin ennast voodist püsti. Tahtsin isa kaissu minna, aga ta oli ikka veel oma kabinetis. Mõtlesin natukene ja otsustasin lõpuks Ryani juurde minna.
Astusin poisi toa uksest sisse ja liikusin ta voodi poole. "Ryan," sosistasin. "Ryan," ütlesin ma kõvemini ja ta ärkas. "Amy? Mis lahti?" ajas ta ennast istukile. "Ma kardan," sosistasin piisavalt kõvasti, et Ryan seda kuuleks. "Sa ei pea kartma uksed on lukus ju," ütles ta. "Ma tean, aga kardan ikka, kas ma tohin sinu kaisus magada?" küsisin endiselt vaikselt. Ryan oli üllatunud sain sellest aru, kuigi ta nägu pimeduse tõttu ei näinud. "Ikka," ütles ta hoolitsevalt ja tegi mulle voodisse ruumi. Ronisin ta pehmese voodisse. "Aitäh," ütlesin. "Võta heaks," vastas ta. Soovisime üksteisele veel head ööd ja jäime magama.
Kui ma hommiklul ärkasin, oli Ryan minu kaisust juba läinud. Ajasin ennast poisi voodist püsti ning jalutasin toast välja. Ryan istus köögis ja sõi võileibu. "Kas ta on läinud?" oli minu esimene küsimus. Poiss noogutas. Hingasin kergendunudlt välja. "Kuidas magasid?" küsis Ryan, kui oli oma võileibade söömise lõpetanud. "Turvaliselt ja mõnusalt," vastasin ausalt.
"Noh vedas sul, mina küll magada ei saanud, sa tagusid mind nii kõvasti," ütles ta. "Misasja? Mina ei peksa teisi kui ma magan," vaidlesin vastu. "Peksad küll." "Ei peksa." Ja nii vaidlesime me tükk aega. "Ütled veelkord ja ma löön sind tõsiselt," ähvardasin. "Ma ei usu sind," sõnas poiss. Andsin talle käega õrna laksu vastu kätt. "Oi sa nüüd saad," ütles Ryan ja hakkas mind taga ajama.
See oli nii naljakas, mind pole ammu nii taga aetud. Jooksin elutuppa ja koperdasin seal mingi asja otsa. Igatahes lendasin ma selili diivanile ja Ryan lendas minu otsa. Meie näod olid üksteisele ohtlikult lähedal. Vaatasime pikalt üksteisele silma ning siis ta suudles mind. See oli pikk suudlus. Poisi huuled olid nii pehmed ja õrnad. Tõmbusime üksteisest eemale. Ja siis läks asi imelikuks. Ryan tõusis püsti ja jalutas oma tuppa. Olin suudlusest natukene śokeeritud. Kui vähekene toibusin läksin oma tuppa ja võtsin lõpuks oma tuduriided seljast.
Kui ma oma toast välja tulin oli Ryan juba minema läinud. Ma ei saanud aru miks ta nii käitus. Kas ma tõesti suudlen nii halvasti? Või olid tal muud põhjused? Ei tea, aga ma kavatsen talt selle välja uurida. Läksin elutuppa ja panin teleka tööle.
Paari tunni pärast tuli Ryan tagasi. "Ma arvan, et me peaksime selle suudluse värgi unustama," ütles poiss esimese asjana, kui ta mind nägi. Olin jahmunud. Tahtsin küsida 'miks?' aga ma ei teinud seda. "Okei," vastasin ainult. Kui ma tean, et ei saa sellist asja lihtsalt ära unustada.
Uks käis ning paps astus natsa aja pärast elutuppa. "Tere lapsed," ütles ta meile. "Tsau paps," vastasin. "Muide Ryan, su vanemad helistasid täna, nad jõuavad homme tagasi ning te kolite oma majja sisse," rääkis paps. Muutusin natukene kurvaks. "Lahe," ütles Ryan ja läks oma tuppa. Ta tundus väga rõõmus olevat. Nojah, saab minust lahti.
Hommikuks oli Ryan oma asjad kokku pakkinud. Lõuna ajal tulid poisi vanemad. "Kuidas reis möödus?" küsis paps Paulilt. Nüüd hakkasid Paul ja ta naine reisist rääkima, tegelt oli põnev kuulata. Umbes tunni pärast läksid nad minema. "Tulge homme õhtul meile, näete maja ja sööme õhtust," ütles Paul enne lahkumist.
Ilma Ryanita oli kohe igavam, polnud kedagi, kes mind noriks või kiusaks. Selle lühikese ajaga olin poisi siinolekuga juba nii ära harjunud, et ma ei tea, kas saan ilma temata. Kuigi mis mul muud üle jääb. Ohjah, aeg lendab kiiresti, alles ma nagu päästsin ta uppumast ning juba on kuu sellest, kui me kohtusime, täis. Ja koolini on ka kõigest paar nädalat nii, et peab asju ostma hakkama. Kõik lähevad minema, mõned päevad tagasi läks Emma minema ja nüüd Ryan, polegi enam kedagi kellega rääkida.
Kella kuueks sättisin ma ennast valmis, et Ryani uut maja vaatama minna. Paul avas ukse juba pärast teist kellahelinat. "Tore, et tulite, astuge sisse," ütles mees. Viisin Kate -le soolaleiva kingituse, milleks olid lihtsad majapidamisasjad ja läksin siis Pauli ja isaga tuurile. Mees rääkis iga toa kohta midagi ning seda ka kas ja mida nad seal muudavad.
Õhtusöök oli üpris imelik. Ryan pandi minu vastu istuma ning iga kord, kui meie pilgud kohtusid pääras poiss oma näo ära. Ma ei rääkinud söömise ajal üldse. Või noh, ainult kui mult midagi küsiti. Peale söömist olime veel natukene aega seal, aga siis läksime koju. "Miks sa nii vaikne olid?" küsis paps mult, kui me koju jõudsime. "Mul ei olnud tuju rääkida," vastasin veenvalt, et paps midagi aru ei saaks.
Täna on siis esimene koolipäev. Suvi sai nii kiiresti läbi, tõsiselt, midagi põnevat nagu ei toimunudki. Nagu alati sain ma koolipäeva hommikul oma sõbranna, Celiaga, koolimaja ukse juures kokku. Me astusime koos majast sisse, käisime oma tunniplaanide järel ning otsisime oma kapid üles. Õnneks olid need teineteisele lähestikku. "Tsau Amy," kostus hääl minu selja tagant. Keerasin ennast ümber ning nägin Vic- i. Tegelikult ta pärisnimi on Victor, aga kõik hüüavad teda Vic -iks. "Hei Vic," vastasin. Victor on kutt kellega ma väga hästi läbi saan.
Eelmine aasta oli meil mata koos ning temaga sai seal palju nalja. Ka teistes tundides on ta suur kloun. Celia tuli ka minu juurde. "Tsau Vic," tervitas ka tema poissi. Vastutasuks sai ta noogutuse. "Niisiis Amy... sa oled muutunud," sõnas Vic minu poole pöördudes. "Tänan?" See tuli rohkem küsimusena välja, sest ma polnud kindel, kas muutus heas või halvas mõttes. "Sa oled täitsa kena," sõnas ta naeratades. "Eelmine aasta siis polnudki?" teesklesin üllatust. Hakkasime kolmekesi selle üle naerma. "Muidugi olid, sa oled kõige ilusam tüdruk siin koolis," ütles ta. Celia köhatas. "Ja muidugi Celia ka," lisas Vic kärmelt. Naersime veel ning liikusime oma koduklassi poole. Jõudsime lühidalt ka oma suvest rääkida.
Klassi jõudes valisime endale kohad. Kell helises ning ma nägin Ryanit klassi tulemas. Poiss ei vaadanud minu poolegi. Natukese aja pärast astus klassi õpetaja Connel. Ta suu oli kõrvuni ja juuksed sorakil nagu alati. Kui õps oma tervituskõne räägitud sai hakkas ta igast muudest asjadest jahuma. Mina, Celia ja Vic hakkasime oma asju rääkima.
Kui peale kooli koju jõudsin viskasin koolikoti nurka ja läksin kööki, et süüa võtta. Paari mintsa pärast käis uks ja paps astus sisse. "Noh kuidas esimene koolipäev läks?" küsis paps. "Normaalselt," vastasin. "Siis on tore, kas sa Ryanit ka nägid?" uuris ta. "Korraks nägin küll," vastasin. Leidsin vabanduse, et köögist jalga lasta, muidu oleks ta mind veel tükk aega küsitlenud.
Kui ma järgmise päeva lõuna ajal Celiaga oma kapi juures seisin möödus meist Ryan. Tundub, et ta on endale juba päris palju sõpru saanud, kuna poistehulk, kes tal järgi jõlkus oli suur. Vaatasin neid huviga. Ryan ei märganudki minu siinolekut, aga üks teine kutt märkas. Ta nimi oli vist Rick, või midagi. Igatahes ta naeratas mulle. See oli natukene imelik, sest eelmine aasta ei teinud ükski poiss minust välja.
Hakkasin kodu poole kõmpima ja nägin Ryanit ees minemas. Tegin paar kiiret sammu ja jõudsin talle järele. "Kuidas uus kool meeldib?" üritasin vestlust aretada. "Käib kah," vastas ta õlgu kehitades. Sain sellest aru, et ta ei ole õnnelik, kui ma tema kõrval jalutan. Igatahes jäin ma seisma ning Ryan jalutas edasi. Ma tõesti ei taibanud miks ta minuga nii käitus, okei suudlesime, aga ta tahtis et me selle ära unustaks. Mis tal veel viga olla võis, täielik müsteerium.
Kõndisin vaikselt edasi. "Amy!" kuulsin kedagi oma nime hüüdvat. Keerasin ümber ja nägin Ricki enda poole tulemas. "Jah?" küsisin. "Ma tahtsin niisama sind koju jalutada. Kui tohib," ütles ta minu kõrvale jõudes. "Miks ka mitte," ütlesin. Rick on tegelikult väga ilus kutt. Tal on mõnusasse soengusse sätitud pruunid juuksed ning hästi treenitud keha. Seda on läbi ta särkide näha. Jalutasin Rickiga hotelli poole ja õppisisme üksteist paremini tundma. Ta tundus väga lahe olevat.
Igatahes oli temaga lõbus jalutada, sest tal on ka hea huumorisoon, mida paljudel ilusatel poistel ei ole. Hotelli juurde jõudes ütlesime tsaud ning Rick keeras otas ringi ja hakkas tagasi minema. Huvitav kui kaugel ta kodu üldse on, seda ma ju ei taibanud küsida. Jõudsin oma tuppa, viskasin koolikoti omale voodisse ja vahetasin kõigepealt riided ära. Võtsin siis köögist endale näksi ja viskasin diivanile pikali.
Ryan muutus koolis väga populaarseks. Iga kord, kui ma teda nägin oli ta mitmete tüdrukutega. Kõik tüdrukud tahtsid teda. Nähes, kuidas kõik talle ligi ajasid muutusin armukadedaks. Sain juba ammu aru, et Ryan meeldib mulle. Nagu meeldib, meeldib mitte meeldib sõbrana.
Mu üllatus oli suur, kui ühel kolmapäeval Ryanit koos kooli bitch -i Angelikaga nägin. Nad kõndisid käsikäes klassi poole. Olin pettunud, aga samas polnud midagi teha, sest poiss näitas selgesti välja, et ma ei meeldi talle. Virutasin oma kapi kinni ja liikusin ajaloo klassi poole. Rick istus minu kõrvale. Viimase paari nädalaga oleme me päris hästi läbi saama hakanud.
Tund algas ja Härra Jokk tuli klassi. Mees hakkas midagi jahuma ja ma tegin näo nagu kuulaks. "Sa peole tuled?" küsis Rick äkitselt. Vaatasin poisi poole ja tõstsin kulmu. "Mis peole?" küsisin. "Noh, reedel toimub Matti juures pidu," seletas ta. "Ma ei tea, ma pean mõtlema veel," vastasin. Tean, et paps ei taha mind eriti pidudele lasta, aga samas ta passib nagunii oma kabinetis ja kui ma teda kaua moosiks ta ka lubaks. Ja oli veel põhjus miks ma minna ei tahtnud, Ryan. Ta on nagunii seal ja mul on tema lähedal natukene ebamugav olla. "Palun tule ikka," proovis Rick mind veenda. "Minu pärast," ütles ta kutsikasilmi tehes. Ma ei saanud sellele vastu. "No olgu," nõustusin.
Järgmine päev peale tunde oli mul võrkpallitrenn. Kahjuks käis trennis ka Angelika koos oma sõbrannadega. Ning lisaks oli saali teisel platsil poiste korvpallitrenn, kus oli ka Ryan. Siis tuli saali meie treener ja me hakkasime ennast soojendama. Celia jäi natukene hiljaks, aga kui ta kohale jõudis hakkasimegi mängima. Mina, Celia ja veel mõned tüdrukud olid ühel pool ning Angelika koos oma viie sõbrannaga oli teisel pool.
Kogu mäng oli väga tasavägine, ühekorra, kui ma punkti sain kuulsin Ricki mulle karjumas: "Go, Amy, go!" hakkasin selle peale naerma. Hakkasin ennast tagasi pöörama, kui nägin, et Ryan mind vaatab. Poisi nägu oli imelik. Ma ei teinud sellest välja vaid jätkasin mänguga. Peale trenni käisin kähku pesus ning läksin koos Celiaga kodu poole. "Ma nägin, et Ryan jälgis sind pidevalt, kui me mängisime," ütles tüdruk. "Mida? Ma ei usu, ta vaatas Angelikat. Miks ta mind oleks pidanud vaatama," ütlesin pärast väikest mõttepausi. "Ta vaatas kohe kindlasti sind," kinnitas tüdruk. Jõudsime tänava lõppu ning Celia keeras sealt paremle, mina kõndisin edasi hotelli poole.
Kui me isaga õhtusöögilauas istusme otsustasin, et on õige aeg peost rääkida. "Paps, ma homme õhtul ühele peole võin minna?" küsisin täitsa tavalise häälega. Ta pani söögiriistad käest ja vaatas mulle otsa. "Kus pidu toimub?" küsis ta. "Ühe mu klassivenna juures, sinna ei tule palju inimesi," proovisin asju ilustada. Ma ei tea täpselt palju rahvast kokku tuleb. "No eks sa mine, aga kaheteistkümneks oled kodus," sõnas ta uuesti sööma hakates. "Tänks paps," ütlesin ning jätkasin samuti söömist.
Reedel peale kooli läksime Celiaga poodidesse, et peo jaoks midagi uut osta. Käisime mitmetes, kuni lõpuks ära väsisime. Ostsime omale jäätised ja istusime ühele pingile. Rääkisime ja sõime oma jäätiseid. "Vaata, kes sealt tuleb," ütles Celia. Vaatasin üle oma õla ning nägin Ryanit ja Angelikat ühest poest välja tulemas. Angelika suudles Ryanit korra ja kadus siis järgmisse poodi. "Vaene Ryan, Angelika raiskab kogu ta raha ära," ütles Celia. "Ma ei saa üldse aru, kuidas ta suudab sellise bitchiga koos olla," lisas tüdruk. "Sama siin," sõnasin ja vaatasin veel korra üle õla. Ryan seisis oma endises kohas. Ta nägi, et ma vaatan ning ma pöörasin näo kohe ära.
Celia tuli minu juurde ning me sättisime ennast koos valmis. Kui aeg paras oli hakkasime me minema. Muusikat oli juba kaugele kuulda ja kui me majast sisse astusime ei pääsenud õieti uksestki edasi, sest inimesi oli nii palju. Mulle jäi kohe silma suur laud alkoholiga, aga mul polnud kavas täna jooma hakata. Paljud tantsisid Matti suures elutoas või amelesid kõikvõimalikes kohtades.
Istusime Celiaga toolidele ja vaatasime lihtsalt ringi. "Oh, Dan on seal, ma lähen räägin temaga," sõnas tüdruk. Dan on poiss, kes Celiale meeldib. Vaatasin ruumis ringi ja otsisin Vic -i. Ta pidi ka peole tulema, aga ma ei näinud teda kuskil. "Amy," kuulsin üht lõbusat häält. Nägin Ricki enda poole tulemas. "Hei Rick," ütlesin. "Miks sa ei tantsi?" küsis poiss minu kõrvale istudes. Kehitasin õlgu. "Pole tuju," vastasin. "Misasja? Sa oled peol ju. Tule lähme tantsima," ütles ta toolit püsti tõustes. Kahtlesin, aga nõustusin lõpuks.
Rick tegi nii palju nalja, et mul läks tuju poole paremaks. Olime juba tükk aega tantsinud, kui ma vetsu pidin minema. Vetsust väljudes põrkasin Vic -iga kokku. "Oh, tsau ma otsisin sind enne," ütlesin poisile. "Tsau, ma alles tulin, kuna autoga oli mingi jama," ütles ta. "Aa, okei. Sa Celiat oled näinud?" küsisin. Poiss raputas pead.
"Ju sai Daniga järje peale," ütlesin õrnalt naeratades. "Mida?" küsis Vic natukene ehmunult. See oli kahtlane. "Kas sa oled Celiast sisse võetud või midagi?" küsisin kulmu tõstes. Vic vaatas maha. "Ongi nii! Miks sa talle ei ütle?" küsisin. "Ma...ma ei tea. Aga kui ma talle ei meeldi? Meie sõprus on siis rikutud," seletas ta. "Hmm, ma uurin seda," ütlesin mõtlikult. "Okei, lõbutse hästi," ütlesin ja keerasin kanna pealt ringi.
Hakkasin tagasi elutoa poole minema. Sinna poole minnes jäid mulle silma Ryan ja Angelika, kes amelesid keset koridori. See viis mu tuju jälle alla ja ma tahtsin siit majast minema saada. Läksin neist mööda ja nägin Ricki. "Amy, ma mõtlesin, et sa läksid juba minema," ütles poiss mind nähes. "Rick, kas sa saaksid mind koju viia? Ma ei taha siin enam olla," ütlesin. "Aga muidugi," sain vastuseks. Hakkasime mõlemad välisukse poole minema. Ma oleks võinud ka jala koju minna, aga mulle ei meeldi pimedas üksinda jalutada.
Istusime poisi autosse ja ta hakkas sõitma. "Rick, hotell on ju teisel pool," ütlesin, kui seda ise taipasin. "Ma tean," vastas poiss. "Miks me siis sinna ei sõida?" olin segaduses. "Sest me lähme minu juurde ja lõbutseme natukene," ütles ta pervolikult naeratades. Taipasin alles nüüd, et Rick ei ole kaine, kohe üldse mitte kaine. Kuidas ma seda varem ei märganud? "Ma tahan koju saada," ütlesin tõsiselt. Hakkasin natukene kartma. "Küll saad tibukene, aga enne lõbutseme," rääkis ta.
Tegin oma turvavöö lahti. "Pea auto kinni," ütlesin tõsiselt. "Ei," sain vastuse. "Rick, peata auto, kohe," ütlesin käskivalt. Ta raputas pead. Ma tean, et see oli nõme ja ohtlik, aga ma haarasin roolist. "Mida sa teed hull eit, tahad, et me surma saaks w?" karjus Rick. Ma ei lasknud roolist lahti, vaid üritasin teeäärde keerata. Rick kaotas täielikult auto üle kontrolli ning me käisime katusele. Pigistasin sel hetkel oma silmad tugevalt kinni.
Kui ma oma silmad avasin, tundsin, kuidas veri mööda mu põske alla voolas. Olin oma pea korralikult ära löönud. Vaatasin Ricki poole, kes lebas teadvusetult juhi istmel. Minu poolne aken oli puru ning ma hakkasin autost välja roomama. Tundsin valu ka oma jalas. Üritasin ennast käte abil autost välja saada, aga tänu klaasikildudele osutus see väga valulikuks. Paar klaasikildu tungis mulle kätte ja tegi hirmsasti valu. Roomasin autost eemale. Tundsin ennast järsku väga uimasena.
Kobasin oma taskutes ja tõmbasin mobla välja. Mõtlesin kellele heistada. Kõigepealt valisin kiirabi numbri ja siis otsustasin Vicile helistada. Poiss võttis peale kolmandat kutsumist vastu. "Hey Amy, kus oled?" küsis poiss. Ma ei öelnud talle et ära lähen. "Mm.. Ma palusin Rickil ennast koju viia ja me lõpetasime kraavis," ütlesin. "Mida? On kõik korras?" küsis poiss.
"Rick on teadvusetu ja mul on killud kätes. Ma kutsusin juba kiirabi ka, aga mõtlesin et äkki tahad teada," ütlesin. "Kus te olete?" küsis ta ja ma andsin võimalikult täpse asukoha. "Mis te seal teete? Su kodu on üldse teisel pool," küsis ta. "Ma tean, ma räägin sellest hiljem," ütlesin. "Okei, ma olen kohe seal," sõnas Vic ja pani toru ära. Nüüd ei jäänud teha muud kui oodata.
Proovisin natukene rohkem tee poole roomata. Arvan, et mõned klaasikillud tungisid mulle ka jalga, sest nii kuradi valus oli. Paari minuti möödudes hakkasin ennast uimasena tundma. Siis kuulsin ka sireene. Kiirabi jõudis kohale. "Preili, kuidas te ennast tunnete, kust valutab?" küsis üks parameedikutest, kes kohe minu juurde jooksis. "Uimasena. Mu käed ja jalad valutavad," ütlesin. Nägin, et katusel oleva auto juures askeldasid ka paljud. Mind tõsteti kanderaamile ja sõidutati kiirabiautole lähemale.
"Amy!" kuulsin kedagi oma nime hüüdmas. "Amy, kuidas sinuga on?" tundsin ära Vici hääle. "On ka paremaid aegu olnud," vastasin naeratades. Ma ei tea ise ka kust see naeratus tuli, ju ma olen õnnelik, et autost minema sain. Loodan, et Rickil on piisavalt vigastusi, et talle selliseid mõtteid enam pähe ei tuleks. "Vaata ennast ise veritsed nagu siga ning naerad selle üle," sõnas Vic. Ma ei saanud ta pilgust eriti aru, kas see oli imetlus või mure. "Mis üldse juhtus?" küsis Celia. Panin alles nüüd tähele, et ta ka siin oli. Enda imestuseks nägin Celia taga Ryanit seismas. Mida ta siin teeb? "Ta kuulis kui sa mulle helistasid," vastas Vic mu mõttele.
"Okei haigla ootab, aitab lobisemisest," ütles üks parameedik ja mind tõsteti autosse. "Tulge mind vaatama!" karjusin Vicile ja Celiale. Ryanile see nagu mõeldud ei olnud, aga kui ta tulla tahab tulgu. "Ma polegi varem kiirabiautoga sõitnud," ütlesin. Ma arvan, et see naine, kes mu kanderaami kõrval istus peab mind hulluks. No ma saan tast aru ka. Tüdruk, kes veritseb nagu ma ei tea mis räägib, et ta pole varem kiirabiautos olnud. Igatahes ta mõtles vist et ma olen valudes ja sonin, sest ta pani mulle mingi maski ette ja ma muutusin veelgi uimasemaks. Lõpuks jäin ma magama.
Kui ma oma silmad taas lahti kangutada suutsin lamasin juba haiglavoodis. Mu käed olid kinni seotud ja arvan, et jalg ka. Kindel ma olla ei saa, sest ma ei tahtnud teki alla vaadata. Üks õde sisenes mu palatisse. "Kuidas enesetunne on?" küsis ta mult. "Natukene uimane," vastasin ausalt. "Muide selle noormehega on ka kõik korras," sõnas ta enne lahkumist. Noormehega? Aa... Ta mõtles vist Ricki. Nojah, ega see mind eriti ei huvita kuidas temaga on. Ta tahtis mind vägistada!! Täielik siga, nagu ma vähe sellist asja kogenud oleksin.
Minu mõtteid katkestas palatiuks ja sellest sisenavad Vic ja Celia. "Vot sellepärast see õde, kes meile vastu tuli ütleski, et ta muumiat vaatamas käis," ütles Vic. "Ha - ha," näitasin poisile keelt. "Oi kui täiskasvanulik see oli," sõnas ta voodi kõrvale istudes.
"Kuidas sa ennast tunned?" küsis Celia mu voodi jalutsisse istudes. "Käed valutavad natukene, aga muidu pole eriti viga," vastasin. Saime natukene aega rääkida, aga siis tulid kaks pollarit, kes minuga rääkida tahtsid. Mul oli kolm võimalust: 1. Öelda, et ma ei mäleta midagi. 2. Midagi kokku valetada ja Ricki nahk päästa või 3. tõtt rääkida. Muidugi valisin ma viimase variandi. Las Rick kannatab.
Paari tunni pärast tormas mu paps palatisse. Ma vist unustasin talle mainida, et siin olen. "Amelia, miks sa ei öelnud, et haiglas oled?" küsis ta. "Sorry paps, unustasin," ütlesin. "Unustasid?! Kuidas saab sellist asja unustada?" hakkas ta märatsema. "No ma ei tahtnud, et saa nii regeeriks ning mul on päev otsa tegemist olnud." Isa istus mu voodi kõrval olevasse tooli. "Räägi, mis üldse juhtus," see ei tulnud välja küsimuse vaid pigem nõudmisena. Rääkisin talle kõik ära. Ta ei suhtunud sellesse hästi, nagu oligi arvata.
"Ma pean paari päeva pärast Saksamaale ühele ärikohtumisele minema," sõnas paps. "Kaua sa seal oled?" küsisin. "Kaks nädalat," Sain vastuseks. "Okei," ütlesin. "Ei ole 'okei'. Ma ei saa sind üksi koju jätta, arst ütles, et sul on abi vaja. Peab sidemeid ümber siduma ja nii. Ma ei saa ju seda teha kui ma ära olen," seletas ta. "Mis me siis teeme?" küsisin.
"Sa lähed paariks nädalaks ema juurde," Hakkasin protesteerimiseks suud avama, aga paps peatas mu. "See on kõigile parem. Ma juba rääkisin temaga ja talle sobis. Ta tuleb sulle homme järgi," ütles paps oma lõpliku sõna. Mulle ei meeldinud, et ta minu teadmata asju korraldas, aga samas olen rõõmus et empsi näha saan.
Kui ma pühapäeval ärkasin leidsin enda palatist Ryani. "Mis sa siin teed?" küsisin. "Ma olin mures," ütles ta. "Miks sa minu pärast muretsema peaksid?" küsisin. "Amy, ma tean, et sa minu peale pahane oled, aga ma ju hoolin sinust ikkagi," rääkis ta. Hakkasin just midagi ütlema, kui mu ema sisse tuli. "Kas ma segasin?" küsis ta Ryanit nähes. "Ei Ryan oligi juba lahkumas," vastasin. Poiss läkski.
"Oh kullake, nii tore sind näha, kuigi ma eelistaksin sind kuskil mujal kui haiglas näha," rääkis ema mind kallistades. "Tore ka sind näha mamps," ütlesin. "Kes see kena noormees oli?" küsis ta Ryanile vihjates. "Lihtsalt üks sõber," vastasin. "Okei, ma lähen täidan mõned paberid ning siis saame siit jalga lasta," ütles ta püsti tõustes.
Ronisin voodist välja ja ajasin endale kuidagi ka oma riided selga. Kui mamps tagasi tuli, võttis ta Celia ja Vici toodud lilled ning me jalutasime palatist välja. Möödusime Ricki palatist ning minu ja tema pilgud kohtusid. Pöörasin pea kähku ära. Ricki vanemad istusid poisi voodi juures. Kõndisin edasi, taga


Kommentaarid (1)

reede13 (06.02.2011 11:52)
vähe pikk 0.o

Profiil

nunnukutsu10

Sissekandeid: 16
Punkte: 516
Kollikood: 418972
Viimati:
 

Tema märksõnad

Viimati luges