Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail

Päevikud

Järjekas : Igavene Armastus 2 .

postitas: PlayMyMusic - 22.03.2010, , loetud: 632x

Eelmises osas :
|| Ma vaatasin pahuralt arsti ja heitsin pikali tagasi. ||

Kui nädal aega oli möödunud, olid mind külastanud paljud : ema , vanaema, vanaisa, kaugemad sugulased, koolikaaslased, sõbrad ja teised tuttavad. Aga isa polnud mind kordagi vaatamas käinud. Ema küll ütles, et tal on tööga palju tegemist. Aga ikkagi, ta võiks ju oma tütart vaatama tulla või vähemalt helistada ja küsida kas kõik on korras.
Panime asjad kokku ja läksime haiglast koju. Ema käis enne poest ka läbi, ostis toitu, et õhtuks midagi valmistada. Muidugi oli ta mingi tund aega ära ja tagasi tuli ikka nii nagu alati kümne kotiga ja pooltes neist olid riided, aksesuaarid, kingad ja muud säärast.
„Emme, miks sa nii palju asju alati ostad ?“ küsisin naeratades.
„No sul veab minuga, ma ostsin sulle ka palju asju,“ naeratas ta mulle vastu
Ema pani asjad ära ja istus rooli taha, käivitas auto, pani vajalikud käigud ja mis need ka poleks, neid asju ma eriti ei jaga ja hakkasime siis liikuma.
„Emps, mida sa mulle ostsid?“ küsisin natukese aja pärast.
Ema naeratas mulle ja ütles: „Küll sa kodus näed.“
„Aga emme, mis sellest poisist sai, kes mind päästis ?“ küsisin peale väikest pausi.
„Ta jättis sulle enda numbri, et sa saaksid ühendust võtta, kui vaja. Ja numbri salvestasin su telefoni „Joshi“ alla.“
„Ahnii, ta on siis Josh, aga kus mu telefon üldse on ?“
„Su telefon on kodus su laua peal.“
Kui koju jõudsime, vaatasime emaga koos asju, ta ostis mulle 3 paari jalanõusid: tossud, kooli sisejalanõud ja kingad, siis ostis veel 2 suvekleiti, ühe roosa ja teise kollase ja siis oli veel 2 paari teksaseid ja 5 tavalist pluusi. Endale ta ostis muidugi veel rohkem asju, aga see selleks. Kui asjad olid kappi pandud ja õhtusöök oli valmis tehtud, istusime köögi laua äärde ja hakkasime sööma. Kui söödud oli, läksin üles tuppa, käisin pesemas ja võtsin oma uutest riietest välja tumesinised kitsad teksad, ühe valge t-särgi ja selle peale jaki ja panin need selga. Siis jooksin alla ja panin endale jalanõud jalga ja karjusin emale: „Hei, ma tulen kella 20-ks koju. Tsau.“ Ja astusin uksest välja. Tee peal mõtlesin helistada Joshile ja teda tänada. Aga ma ei olnud kindel, mida veel öelda. Jalutasin mööda mereäärt, vaatasin päikeseloojangut ja suuri laineid, mis mööda kallast peksid. Istusin liiva peale ja heitsin pikali, vaatasin, kuidas taevas linnud lendavad ja siristavad. Vaatasin korraga kella, see oli kohe 20 saamas. Ma tõusin kiiruga püsti ja hakkasin kodu poole jooksma. Koperdasin millegi otsa ja kukkusin kellegi käte vahele. See mees oli nii tuttava näoga. Ta tõstis mu jälle jalgadele tagasi ja ütles:
„Tüdruk, sa peaks ette vaatama,“ ütles ta mulle imelikult otsa vaatades. „Ah sorri, mul hakkas lihtsalt kiire ja ei pannud tähele, mille otsa koperdasin,“ ütlesin vabandades. „Ei, tegelt pole midagi, aga kas ma olen sind enne näinud ? Ega sa seesama tüdruk pole, kelle ma nädal aega tagasi haiglasse toimetasin ?“ küsisi ta minult. Ma vaatasin talle sügavalt silma, ta silmad olid tumesinised ja suured. „Jah, olen küll,“ vastasin arglikult. Ja küsisin kohe: „Sa oled Josh ?“ ta vaatas mind ja vastas: „Jah, mina see olen.“ „Aitäh, et sa mu päästsid. Kaasaarvatud ka seekord. Ma võtan ühendust, see on mu number. Aga ma pean nüüd minema. Tsau.“ Ja jooksin minema. Poiss vaatas mulle järgi ja pööras siis ümber ja läks oma teed edasi.

SOBIB ?

Märksõnad: Järjekas  Suvi  Rand  Surfamine  Haigla. 

Kommentaarid (1)

Profiil

PlayMyMusic

Sissekandeid: 6
Punkte: 2832
Kollikood: 411734
Viimati:
 

Arhiiv

Tema märksõnad

Viimati luges