Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail

Päevikud

Järjekas : Igavene Armastus .

postitas: PlayMyMusic - 22.03.2010, , loetud: 662x

Et siis midagi ?
Mingi järjejutt , mille mõtlesin et lisan siiia .


Oli ilus päikesepaisteliselt suvine hommik, kell oli umbes 7.00, ärkasin üles, tavaliselt magan ma kauem, panin siis ujumisriided selga ja jooksin uksest surfilauaga välja. Naeratasin ja lehvitasin kõigile, keda nägin. Mul oli lihtsalt täna nii hea tuju, polnud juba ammu nii hea olla olnud. Panin surfilaua vette, silmasin korra ookeani ja heitsin end surfilaua peale, lükkasin end edasi, kuni olin piisavalt suurte lainete juures. Täna olid need väga suured ja võimsad. Aga ma lihtsalt tahtsin täna just neid kõige suuremaid laineid ja neid ma otsima läksingi. Leidsin enda jaoks õige laine ja läksingi seda võtma, hakkasin just laua peale püsti tõusma, kuid laine tuli liiga vara ja järgmine hetk olin täiesti vee all, ma ei tea, mis täpselt juhtus, aga seal all oli väga ilus. Mul hakkas juba õhk otsa saama, aga seda vaadet, ma teadsin, et ma ei näe enam kunagi. Mu süda hakkas kiiremini taguma ja samal ajal lõin pea millegi terava vastu ära ja sulgesin silmad. Järsku aga tundsin, kuidas kellegi tugevad käed mu vee peale tagasi tirisid. Kui tundsin, et olen veest väljas, ahmisin õhku nii kuidas sain, avasin vaikselt silmad ja nägin enda ees mehe nägu, kes oli mind arvatavasti veest välja toonud. Hakkasin püsti tõusma ja kukkusin jälle pikali. Pobisesin midagi ja kõik muutus pimedaks. Järgmine hetk ärkasin üles juba haiglas. Pere ja sõbrad olid mu palatis. Aga kui arst tuli, saadeti kõik peale ema välja. Arst ja ema rääkisid midagi, aga ma ei suutnud lihtsalt juttu kuulata ja vajusin unne. Kui uuesti ärkasin, oli järgmine päev. Päike paistis ja õde tõi mulle mingit haiglasööki, tavaliselt on need vastikud, aga see oli isegi söödav. Kui olin söömise lõpetanud, vaatasin kella, kell oli 5 minuti pärast 9.00. Hakkasin istukile tõusma kui tundsin, et mu pea on väga valus ja heitsin pikali tagasi. Umbes 18 minuti pärast tulid mu palatisse ema ja arst.

„Ema, mis minuga täpselt juhtus ?“ küsisin natuke hüsteerilise hääletooniga.
„Sa lõid lihtsalt pea vee all mingi terava roostes asja vastu, mis võis tekkitada põletikku. Nii et sa jääd mingiks nädalaks ajaks haiglasse,“ ütles ema mu käest kinni võttes.
„Ei, ma ei kannata haiglaid, sa peaks seda teadma. Palun, palun, palun, mitte nii kaua,“ palusin emalt istuli tõustes ja vaatasin talle otsa ja tegin jälle seda armsat nägu, kuna siis ta ei suuda lihtsalt ei öelda.
Ema vaatas mind ja ohkas sügavalt. „Anna andeks, kallike, aga seekord su armas näolapike ei aita, kuna sa pead haiglas olema, ma ju ei taha, et sinuga uuesti midagi juhtub,“ ütles ta vaikselt peale ohet.
„Aga minuga ei juhtu midagi, ma istun kas või nädal aega kodus voodis, aga palun vii mind siit vähemalt ülehomme ära,“ palusin ema.
„Ei, ma ei saa sulle midagi lubada. Ma pole milleski kindel. Me veel ei tea ju, mis sinuga võib vahepeal juhtuda,“ ütles ema kiirelt mulle selga pöörates.
Hakkasin midagi ütlema kui, Dr.Mae vahele segas ja ütles. „Te peate 2 nädalat rahulikult puhkama ja nädal aega sellest olete haiglas ja kui teil tõesti parem hakkab, siis saate võib-olla isegi varem ära. Aga midagi ei saa lubada.“

Ma vaatasin pahuralt arsti ja heitsin pikali tagasi.

[font=Comic Sans MS]

MEELDIS ?

Märksõnad: Surfamine  suvi  järjejutt 

Kommentaarid (0)

Profiil

PlayMyMusic

Sissekandeid: 6
Punkte: 2832
Kollikood: 411734
Viimati:
 

Arhiiv

Tema märksõnad

Viimati luges