Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail

Päevikud

Kurb jutt .

postitas: Greenable - 14.12.2009, , loetud: 397x

Ärkan öösel üles.

Kell on kaks.

Tõmban püksid jalga ja jaki selga.

Lähen toast välja.

Jõuan koridori.

Ema küsib et kuhu ma lähen.

Ma vastan: täna öösel ma ei maga.

Võtan tossud ja lähen.

Väljas on pime ja ringi liiguvad kambad.

Ma lähen ja ei vaata tagasi.

Jõuan lõpuks randa.

Ma ei ole seal rannas varem käinud.

Ei tea kuhu ma sattusin.

Kuid see pole oluline.

Vaatan merd.

Kuulen samme ja itsitamist.

Vaatan..

Seal sa oled koos teisega.

See teeb haiget.

Sa vaatad mulle otsa ja naerad.

Saan aru, sa oled purjus.

Kuid mõistus on sul alles.

Jalutan minema.

Pisar voolab, voolab ka teine.

Tahaks karjuda, kuid ei suuda.

Miks?

Miks?

Ja veel kord miks?

Jooksen, jooksen nii kiiresti kui saan.

Sa hüüad mulle järgi mu nime... kuid saa aru ma ei taha enam.

Lõpuks olen piisavalt kaugel et sind mitte näha.

Ma istun maha.

Minu kõrval vedeleb üks katkine pudel.

Ma võtan kätte killu.

Jään mõtlema.

Kas sa oled seda väärt?

Ilmselt mitte, aga ma ei suuda enam.

Ma asetan vaikselt klaasikillu randme peale.

Järsku sa hüüad: ära tee, sa ei tohi!

Sa oled üksi.

Aga see ei loe.

Ma vaatan sulle otsa.

Tuleb peale nutt.

Sa jooksed minu poole.

Ma ei oota enam, ma tõmban killuga üle randme...

Vajun liiva peale.

Sa tuled ja haarad mind oma käte vahele.

Sa ütled: Palun vabandust!

Ma vastan sulle: Liiga hilja. ( L )


Kommentaarid (1)

marie14 (21.01.2010 20:15)
lahe jutt

Profiil

Greenable

Sissekandeid: 11
Punkte: 21153
Kollikood: 327787
Viimati:
 

Viimati luges