Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail

Päevikud

Kurb lugu.

postitas: Nipzu - 21.05.2009, , loetud: 510x

Midagi sulle, kes sa oled noor.
Ma olin niiii kohutavalt õnnelik. Mu elu võttis just uue pöörde. Ma olin ilus tüdruk, kuid siiamaani üksik ...
Tulemas oli lõpuball ning kooli kõige kenam kutt kutsus mind ballile. Ma olin niii õnnelik, teades, et see võib olla MINU võimalus. Ma jooksin koju ning rääkisin ballist isale. Vastus ei olnud meeldiv. -EI! SA EI LÄHE MINGILE BALLILE, KUS JUUAKSE JMS. -EI!
Tundsin, kuidas mu jalad nõrgaks läksid. Mu silmadesse ilmusid pisarad ja ma jooksin oma tuppa. Ma lõin ukse pauguga kinni, nutsin ning karjusin: ,,ISA, MA VIHKAN SIND!” Mu tuba asus esimesel korrusel. Seega esimene mõte oli joosta peole läbi akna. Ma otsisin kapist välja miniseeliku ja oma punased kingad. Tegin endale räige kroffi ja läksingi peole. Tundsin, et olin siiski teinud midagi valesti...
Jõudsin ballile. Vaatasin ringi, kuid nägin vaid purjus koolikaaslasi. Otsisin pingsalt poissi, kellega pidin seal kohtuma... Lõpuks leidsin ta üles. Ta kallistas mind ning tahtis mind suudelda. Kuid mul helises telefon. Helistajaks oli isa...
Panin toru ära. Poiss tahtis mind uuesti suudelda, kuid ma pöörasin pea ära. Ta viis mind oma sõprade juurde...
Kõik nad olid minust 3 aastat vanemad, nagu see poisski. Möödus tund... Ta viis mu tantsupõrandale... Jällegi helises mu mobiiltelefon, seekord oli helitajakas tundmatu number. Ma panin toru ära...
Ta katsus mu rindu ning pani käe mu seeliku alla. Mu telefon helises jälle. Seekord ma vastasin...
- Kas teie olete Triinu?
- Mina: Jah olen küll.
- Mul on teile halbu uudiseid. Teie isa hukkus just äsja autoavariis...
See oli KÕIK. Mu maailma varises hetkega koost. Teadmine, et mu isa hukkus minu pärast...
Ma hakkasin nutma. Mu hingamine aeglustus. Ma tahtsin koju joosta, kuid ta hoidis mind kinni. Teadagi miks... Ta ei hoolinud mu hetkelisest seisust. Tema tahtis mind vaid enda rahuldamiseks. Küünistasin ta silmi...
See oli ainuke moodus temast vabanemiseks. Ma jooksin koju. Kaotasin poolel teel ühe kinga... Kuid ikka jooksin. Üle kivide ja mulla hunni.kute... Ma jõudsin koju. Leidsin elutoast nutva emme ning jooksin tema juurde. Kallistasin teda ning me nutsime koos... Kõige kohutavam oli teadmine, et mu viimased sõnad issile olid: ,,ISA MA VIHKAN SIND!”
Möödusid päevad, möödusid kuud. Mõte lausest: ,,ISA MA VIHKAN SIND” kummitas mind ikka veel...
Istusin nüüd tunde isa haual ja korrutasin talle nuttes kuidas ma teda siiski ülekõige armastan. Kuid nüüd... On selleks juba liiga hilja...

Märksõnad: ära kunagi tee nii 

Kommentaarid (13)

LittleCuteKitty (20.05.2010 15:44)
jah, üli kurb
Nipzu (20.05.2010 15:50)
: ))))
iirismas (10.07.2010 23:37)
Kas see on päriselt juhtunud ? Sihuke tunne küll
Nipzu (10.07.2010 23:37)
ei, õnneks
supercrazylemon (18.07.2010 19:37)
Issand , mul tuli pisar silma präägust
MarilynManson (26.02.2011 13:11)
Sa oled üks imelik tüdruk, Nipzu, ega su isal vist kerge sinuga ei ole, aga kui elad üle selle teismelise ea, usun, et sinust saab hea naine oma mehele ja hea ema oma lastele ja armastav laps oma vananevatele vanematele ja jne...jne...jne...
Nipzu (26.02.2011 13:12)

mu isal ei ole minuga raske
MarilynManson (26.02.2011 14:04)
Srry, ei tahtnud pahasti öelda, kui nii sulle tundus, oled siin üks toredamaid-paremaid-südamlikum... kellega trehvanud olen
Nipzu (26.02.2011 14:24)
oi , tänan ma küll niiei arva
Nipzu (25.03.2011 09:40)
Nagu sinu arvamus mind väga huvitaks mis teha kui mõnel on vaimne areng nii miinustes, et pole midagi muud teha kui ringi tuiata ja teisi solvata

Profiil

Nipzu

Sissekandeid: 15
Punkte: 60252
Kollikood: 309943
Viimati:
 

Arhiiv

Viimati luges