Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail

Päevikud

noorem vend

postitas: benjamin556 - 22.02.2009, , loetud: 668x

MUINASJUTT NOOREMAST VENNAST
Elasid kord kolm venda. Ja hästi elasid, pole midagi ütelda. Koguni hiired olid neil paksud ja kõndisid tähtsalt kahel jalal.
Siis juhtus nii, et kaks vanemat venda hakkasid imelikuks muutuma. Käisid tihti väljas, sosistasid, ostsid kaasaskantava telefoni ja kõnelesid sellega võõras keeles. Kilumannergud jätsid unarusse, selle asemel kõndisid ringi diplomaadid näpus.

Algul arvati, et katk, va murdja, on jälle külla tulnud ning suitsetati vendi kadakatossuga. Aga ei aidanud, oli mingi muu kuri tõbi. Vennad läksid aina veidramaks ja - oh aeg! - tõid lõpuks koguni kompuutri koju.

Selle peale pani vana koer kõrvad pea alla.

Noorem vendki jäi norgu, hakkas vendadest eemale hoidma ja ajas rohkem juttu lindude, allikavee ja maanteeliivaga. See manitses teda ettevaatlikkusele.

"Ole valvas!" õpetas liiv. "Ega hulle ei tea uskuda, püüavad ehk sullegi midagi kurja teha. Miks vana Pontukene suri? See pole õige asi. Kui tore koer ta oli ja kui pehmelt mind tallas!"

Ühel õhtul istuski noorem vend oma toas, rüüpas lahjat õlut ning sõi ube. Vanemad vennad pidasid aga koridoris nõu.

"On aeg!" ütles üks. "Kaua ta ikka elab nagu mingi linnuke. Tuleb poisist mees teha!"

"Jah," nõustus teine. "Hakkame talle majandamist õpetama. Kõigepealt peab ta selgeks saama, mis an dollar."

"Ja frank."

Noorem vend, lihtne hing, mõtles jumal teab millest; nuputas, mida küll keldris elava roti pojale, kelle ristiisaks ta oli kutsutud, nimeks panna ega kuulnud seepärast midagi. Aga oal taldrikus oli valvas kõrv. Nii lõi ta rusikaga end ümbritsevasse kastmesse, nõnda et see nooremale vennale näkku pritsis, ja karjus:

"Tõmba nüüd metsal mees! Ruttu aknast välja! No mida sa veel ootad?"

"Oh!" ehmus noorem vend. "Mis lahti?"

"Kohe tullakse sulle majandamist õpetama!"

Uh sa!

Nooremal vennal hakkasid käed nii tugevasti värisema, et ta oli sunnitud kahvli lauale panema ja näe - juba ragistatigi ukse kallal.

"Aga sa ise?" küsis noorem vend ustavalt oalt. "Kuidas ma su nende kätte jätan?"

"Mulle ei saa nad midagi teha!" vastab uba kuraasikalt. "Mul pole ju mõistust peas!"

Samas tormasid vanemad veljed tuppa ja üks hüüdis: "Nüüd tuled sa meie firmasse!" Aega polnud kaotada, noorem vend hüppas, pea ees, läbi avatud akna, vanemad vennad püüdsid teda siidist liblikavõrkudega jälitada, aga siis tõusis õndsa Pontukese vaim hauast ja tubli koer varjutas kuu. Päästvas pimeduses jõudis noorem vend õnnelikult võssa.

Vanemad vennad tulid tuppa tagasi ja kinnitasid, et vähemalt uba peab ikkagi valuutakursid selgeks õppima.

"Ameerika raha on dollar," selgitasid nad. "Jaapani raha on jeen. Noh, korda!"

Ja uba kuulutas iga kord lõbusalt:

"Ei, ma ei saa sittagi aru!" ning tuli otsast alata.

Noorem vend toibus hirmust alles hommikul. Nüüd oli ta koduta mees; kõht kah tühi, olid ju oad vanemate vendade saagiks langenud. Aga ilm oli ilus ja nii lõi ta kõigi pisiasjade peale käega ning seadis sammud silmapiiri poole.

Lõunaks jõudis ta jõe äärde ja jäi sinna laagrisse. Horisont oli küll juba pea käega katsuda, aga ikkagi ei suutnud see kõhus laiutavat tühjust olematuks muuta. Noorem vend proovis kõrkjaid süüa, need polnud suuremad asjad. Lõpuks jäi ta magama ning uni täitis mao. Ärkas ta aga peagi mürtsuva muusika ja taevast rebestavate rakettide valguse peale. Jõel triivis suur laev, see oli täis inimesi, kes just äsja olid lõpetanud majandamise kursused ning oskasid nüüd une pealt öelda, millise riigi raha on Saksa mark. Paar rasvasemat ujusid shampusevannis, teised imesid konjakit ja arutasid äriasju.

"Homme saan viisa ja lendan kaubale järele," ütles üks.

"Tingimata helista veel täna õhtul!" nõudis teine.

"Jaa, muidugi! Traktorikoorem vandlit, see on ikka kapital!"

Nooremal vennal oli jube seda kuulata.

"Ptüi, kui võigas!" ütles korraga üks hääl tema selja tagant. "On oma küna nii klantsima löönud, nagu oleks see päike. Tühjagi ta päike on, hoopis vana pann."

Ja noorema venna kõrvale istus keegi sõbraliku olemisega vanataat, pealagi kiilas ja roosa kui tütarlapse põsk; habe pikk, valge ja mõnest kohast kiluga koos.

"Kui õige sööks midagi?" küsis ta nooremalt vennalt ja lõi vastust ootamata malakaga vastu maad. Kohe tekkis murule suur ajaleht, mis oli kaetud lihtsate, ent toitvate roogadega. Siis valas vanamees veel oma kepist õlut ja jõi noorema venna terviseks. Noh, mis nii viga, hakkasid noorema vennagi elumahlad jälle voolama.

Jutt läks veerema ja keerles peaasjalikult jõel tiirutava aluse ümber. "Niikaua kui nad isekeskis talitavad, pole midagi karta," arvas vanamees. "Aga nad kipuvad ju inimestele kallale!"

"Või veel!" nõustus noorem vend ja jutustas oma katsumustest ning ustavast oast. Vanamees jõi ka oa terviseks.

"Muudkui kiirustavad, sagivad ja rühmavad," laitis ta. "Ei kübetki rahu. Alles eile jooksis üks minust mööda, leemendas ja punetas kui toore liha tükk. "Mis sa lippad, kullake?" pärisin. Tema vastu, et aeg olla raha. Jooksis edasi. Ei jäänud midagi järele. Vaat sulle raha!"

Aga eks vahepeal oldud neid pardaltki märgatud. Üks shampusest nõretav mees ronis basseinist välja ja kutsus kõik teisedki ahtrisse.

Kas sa, habemega sikk, tead ka, mis on kommertspank?" hüüdis ta põlglikult.

"Ei tea," vastas vanamees.

Laeval naerdi pööraselt. "On sul üldse äripartnereid?"

"Ei ole, jumal tänatud."

"Siis siit minema," käskis laeva kapten. "Ega see pole siin mingi pätipark". Ning keegi viskas rahulikke einestajaid korgiga.

Imetegija vanamees sõi suu tühjaks ja valas klaasi õlut täis, pöördus siis pahaselt laaberdajate poole ning ütles nii:

"Valsk on teie jutt ja ka võigas. See paik on alati olnud just nimelt pätipark, sest mis ma muidu siin teeksin? Ja ei kavatse ma kuhugi minna, küll aga lähete teie ja kohe. Ega panni laevaks ikka ei tee." Ja pritsis sõidukit kepiõllega.

See püretus lagunes õilsat märjukest tunda saades muidugi kohe koost. Shampus muutus tolmuks ja ilutulestikuraketid kurjadeks pisilasteks. Inimesed kukkusid jõkke, ujusid kisendades kaldale ning jooksid, kes kuhu. Ainus, mis laevast järgi jäi, oli vana pann. See triivis vanemehe juurde, kes ta pihku võttis ja õrnalt kepiga tonksas. Kena gongihääl kaikus läbi suveöö. Oli jälle vaikne ning muhe olemine.

Noorem vend ei heitnudki magama. Ta hulkus jõeäärsetel niitudel, kohtas jänest ja otsis sirelitest õnne. Vanamees aga magas norinal. Kella kolme ajal öösel ronisid mõned pisilased talle pähe nlng nõristasid shampust kõrva. Kuu taevas ohkas ja läks pahameelest pilve taha.

Kui noorem vend hommikul peatuspaika naases, oli juba hilja. Vanamees istus leti taga, arvutas näppudel ning müüs oma kepist õlut. Vanamehe ees lainetas järjekord ja aeg-ajalt ta karjus: "Ärge trügige! Pange paras raha valmis! Koertega ma ei teeninda!"

Eks va shampus oli oma töö teinud...

Nukralt pöördus noorem vend minekule ja hakkas kodu poole sammuma. See polnud kerge, maantee oli täis sebivaid inimesi ja loomi, kes kõik äri tegid ja kühvliga raha kokku ajasid. Taevaski luusis keegi ja saagis vikerkaart ribadeks, all maa peal võeti aga vastu ettetellimusi. Valges põlles rasvane orikas müüs sealiha. Keset kõige elavamat liiklust seisis aga näost lubivalge meesterahvas ja luges ajalehte.

"Jeesus!" oigas ta, "Mida ma näen! Marga kurss krooni suhtes langeb!"

Ta kukkus pikali ning suri. Kohe hakkasid asjalikumad tema laipa oksjoni korras maha müüma ja pakkumistest puudust polnud.

Noorem vend hiilis puu tagant puu taha, laskis aeg-ajalt kiiret sörki, varjas nägu kätega ja pääses niimoodi terve nahaga. Peagi võis ta oma aknast sisse kiigata. Uba istus taldrikus, vaatas peeglisse ning kõneles endamisi: "Mark. Jeen. Dollar." Ja klõbistas kompuutriga.

Siis märkas ta nooremat venda ning käratas: "Hei, mehed! Võtke see kelm kinni! Ta on palju ube tasuta kinni keeranud! Las maksab! Sundige ta maksma!"

Noorem vend pani laane poole lõikama, tagapoolt tuli aga praktilisi inimesi, nagu voolaks silmapiirilt pori. Kõik maa oli must. Noorem vend vahtis meeletult ringi, hüppas siis viimaks üle halli kivi, muutus libahundiks ja lippas metsa. Jälitajad pidasid targemaks talle sinna mitte järgneda.

Laanes oli veel teisigi libaloomi- libailveseid, libakasse, libasigugi. Riputanud oma loomanahad puuokstele, elasid nad mõnda aega muhedalt, käisid ümberkaudsetest taludest süüa näppamas ning mängisid praktilislele inimestele niisama vingerpussi.

Hiljem muidugi võeti see mets maha ja müüdi palkideks.

Märksõnad: elsid  vennad  vend  noorem  hiired  paksud  koer.katk  murdja  õlut  frank  dollar  norgu  lind  laager  tühi 

Kommentaarid (2)

bella177 (29.04.2009 21:55)
hea jutt
naerda sai kõvasti
Bennu (29.04.2009 21:57)

Profiil

Bennu

Sissekandeid: 27
Punkte: 6485
Kollikood: 382678
Viimati:
 

Viimati luges