Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail

Päevikud

Jutt võistluse jaoks , ;D

postitas: pixi - 26.10.2008, , loetud: 721x

Btw , see jutt on SIIN ka , niiet võite rohelisi näppe toppida, kui meeldis . ^^


Ma istusin ema haiglavoodi kõrval ja naeratasin talle. Isa ütles alati, et kui ma ema juures olen, siis ei tohi nutta! Sest muidu läheb ka ema kurvaks ning see võib talle halvasti mõjuda. Seda ütles ta mulle siis, kui ma olin kümnene. Nüüd on viis aastat möödas ja mu ema on ikkaveel koomas. Arstid ja isa räägivad mulle koguaeg, et ta veel saab terveks, aga ma olen juba piisavalt suur, et aru saada, et ta ei ärka enam kunagi üles. Kuid ma ikkagist naeratan talle. Koguaeg. Ma olen kindel, et ema näeb seda. Mu naeratust. Ma tean, et see on tobe ja kuidagi moodi ka lapsik, aga ma ei hooli. Igalühel võib oma fantaasia olla!
Ma tõusin toolilt püsti ning kõndisin ukse poole. Mul pisarad voolasid mööda põski alla. Kuigi ma üritasin nuttu varjata, tulid need mul iseenesest. Ma pühkisin pisarad ära ja vaatasin veel korra ema poole. Ning naeratasin talle. Ma läksin sellest ruumist välja ning minu juurde tuli arst. "Kuidas sa end tunned?" küsis ta. " Hästi, " vastasin ma naeratades. Ta noogutas arusaadavalt ning kõndis ema palatisse. Mina aga haiglast välja, koju. Seal oli isa. Jälle polnud ta tööl. Jälle ta jõi kodus. Ma pööritasin silmi ning läksin oma tuppa. Seal helistasin oma poiss-sõbrale, Kevinile. "Ja?" kostus telefonist. "Tsau, kuule, Merili on siin," vastasin. "Hei!" ütles poiss vastu. "Sedaet, kas sa välja saaksid ? Mul on jälle isa kodus ja joob. Ei tahaks eriti ta silma alla sattuda. " Telefonis oli natuke aega vaikus, siis ütles Kevin : "Kuule, ma ei saa kahjuks. Ma pean mõned kodutööd siin kodus ära tegema. Tead ju küll. Koristama, prügi välja viima ja muid selliseid asju, " vastas ta. Mu nägu vajus koheselt mossi. "Nojahh siis, tsau, " ütlesin ning lõpetasin kõne ära. Ma otsustasin sel juhul üksi välja minna. Ma kõndisin pargis ringi ning vaatasin ümberringi. Kõik olid nii rõõmsad. Ühed lapsed möllasid koos... Oehh , koos oma emaga. Nad olid väga õnnelikud. No muidugi, neil oli ema, kellega koos olla. Ja siis istusid seal pargipingi peal veel ühed noored. Nored ja armunud. Seda oli kohe näha. Nad naersid ja hoidsid üksteise kätest kinni. Küll on hea tunne olla armunud. Ka mina olen tundnud seda. Ja tunnen ka praegugi. Tänu Kevinile. Kes on alati mu kõrval olnud. Kuid see paarike.. Need inimesed tundusid kuidagi tuttavad. Eriti veel see poiss. Ma kõndisin veidike lähemale, et näha, kes see poiss siis ikka on. Äkki mõni klassivend? Kuid ei. Veel hullem! See oli ...
" Kevin? " ma vaatasin poisile pikalt otsa. Ta nägu pööras minu poole. Just, need mõnusad blondid juuksed ja jumalikud sinised silmad. Mul voolasid pisarad mööda põski alla. Kuidas ta võis? Kevin vaatas mulle hämmeldunult otsa. " Merili, " ütles poiss vaikselt. "Mida, sa tunned seda krõõhvat?" küsis tüdruk, kellega koos Kevin oli, Kevinilt. No see oli juba liig. Ma vaatasin Kevinile küsivalt otsa. Kevin kehitas õlgu ja pöördus tüdruku poole tagasi. " Ee.. jahh, see on mu endine tüdruk-sõber, " ütles Kevin tüdrukule. Ma vaatasin põlastavalt ta poole. Kas see tähendab, et... Et me pole enam koos? Ma lihtsalt ei suutnud enam. Nüüd pisarad lausa voolasid mööda mu põski. Ma jooksin minema sealt. Nii kiiresti kui sain. Ma jooksin tagasi, oma koju. Mis sest , et isa oli seal ja jõi. Ma läksin oma koju, oma tuppa, luku taha, et keegi segama ei tuleks. Ma lihtsalt nutsin seal, nutsin ja nutsin. Ma ikka ei mõistnud, et kuidas ta küll võis ? Meil oli koos ju nii hea. Ma.. ma.. ma armastasin teda! Ma nutsin, ikka edasi, kui keegi koputas mu uksele. " Merili? Merili, kas sa oled seal? " see oli isa hääl. Ma pühkisin pisarad ära. " Jaa! " hüüdsin vastuseks. " Merili, kullake, kas ma võin sisse korraks tulla? " küsis ta. Ma istusin hetke edasi oma voodil ning siis läksin oma ust avama. " Merili, mis sinuga juhtunud on? Kas sa oled nutnud? " küsis ta kohe, kui ukse avasin. Ma kehitasin õlgu. " Noh, räägi, misoli?" küsisin isalt. Isa ohkas. " Tule, istu, kullake, " ütles ta ning juhatas mu voodi juurde. Me mõlemad istusime sinna. Ma vaatasin isale suurte silmadega otsa. Isa ohkas jälle. " Asi .. Asi on su emas, " ütles ta. " Emas ? Kas ta on paranenud? " küsisin. " Mhh, " oli näha , et tal oli väga ebameeldiv sellest rääkida, " on juhtunud midagi. Midagi õudsat. " Mu kippus nutt kurku. Kas võis olla nii , et... " Su ema, Merili, su ema on ... surnud, " ütles ta ning ohkas. Kolmandat korda juba. Aga see ei saanud nii olla! Ema, on surnud? Aga, kõik rääkisid , et ta veel paraneb. Seda kõike tahtsin ma talle öelda, kuid ma ei suutnud. Järjekordselt voolasid mul pisarad mööda põski. Ma vaatasin isale otsa. Ei! See ei saanud nii olla. See pidi olema uni. Ma pigistasin silmad korraks hästi kõvasti kinni. Kui need uuesti avasin, sain aru, et tegu on reaalsusega. Ma tõusin püsti ning jooksin majast välja. Lihtsalt jooksin. Hästi kaugele. Lõpuks olin ma väga väsinud ning istusin maha. Ja nutsin. Nutsin kõik pisarad endast välja. Vähemalt selline tunne oli. Ma ei tahtnud enam elada. Kõik oli läinud. Mu poiss-sõber. Ema. Need kaks olid minujaoks kõik. Ma jooksin edasi ühte tuttavasse kalju juurde ning ronisin sealt ülesse. Ma olin alati käinud seal niisama mõtliskemas. Aga nüüd. Aga nüüd ma kõndisin kaljuäärele ning pigistasin silmad kõvasti kinni. Ma seisin seal natuke ja hüppasin. Hüppasin kaljult alla.

~THE END !

Märksõnad: jutt  võistluse  jaoks  tragöödia 

Kommentaarid (15)

hobune988 (26.10.2008 17:00)
nõme
pixi (26.10.2008 17:00)
idi , sai lugendgi seda . xd
hiir495 (26.10.2008 17:03)
mmmmmm
Kurb,et tulid ka pisarad.
pixi (26.10.2008 18:15)
Heh,
kiisu98 (26.10.2008 18:19)
lahe
pixi (26.10.2008 18:30)
aitähh ,
Rikkie (26.10.2008 22:37)
Väga kurb. Tubli oled, jutt paneb lausa nutma. See koht eriti, kus Kevin on teise tüdrukuga : )
pixi (27.10.2008 09:40)
, aitähh . ^^
narusaku (27.10.2008 18:29)
pixi (27.10.2008 18:31)
:')
antsu112 (28.10.2008 09:31)
nii kurb lugu
pixi (28.10.2008 09:35)
karta on .
Defrage (28.10.2008 15:06)
alguses on nagu ''Meeleheitel koduperenaistes'' .Seal oli ka et see Gabrielle oli väike, siis ta ei tohtinud isa haiglavoodi kõrval nutta pidi aind naeratama
muidu on hää
pixi (28.10.2008 16:15)
heh,
Aitähh .

Profiil

pixi

Sissekandeid: 12
Punkte: 49753
Kollikood: 3224
Viimati:
 

Viimati luges