Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail

Päevikud

See üli ilus lugu on kirjutatud minu sõbranna sõbranna poolt, ja see on kõige kurvem/ilusam mida

postitas: minuarmasBill - 29.08.2008, , loetud: 893x

Suudlus, suudluse järel. See kõik toimus nii kiiresti. Alles seisin ma ja vaatasin seda suurt uut maja, kuhu pidin ma kolima. Tekkis kõhe tunne, kui mõtlesin, et pean siit nüüd igaveseks lahkuma, jättes maha kõik, mis mul siin on.

Oled Sa ikka kindel? küsisin närviliselt.
Jah, muidugi olen, kui Sina muidugi oled Vastas Tom kahtlevalt. Selle peale ma noogutasin. Ma teadsin, et see on minu kurva elu lõpp ja uue hea algus, kuid ma siiski kartsin. Kartsin, et see kõik ei lähe nii, nagu oli planeeritud, ja et ma saan jälle haiget

Noh, kas lähme nüüd? küsis Tom, viimast kohvrit autosse tõstes ja mind mu mõtteist äratades.
Ma kardan. Vastasin talle sosinal.
Ära karda, ma jään igaveseks Sinuga. Sosistas ta mulle kõrva, ning pressis mu huultele veel ühe mesimagusa suudluse. See andis mulle ka jõudu autosse istumiseks ja mõistmaks, et see On minu elu uus algus ning et kõik läheb korda. Kuigi ma sisimas teadsin, et nüüd, ei näe ma oma tõelist eluarmastust enam iialgi. Kuid nii oligi parem.

Ma seisin keset tühja tänavat, ühe suure maja ees, ning vaatasin oma ringi sebivaid vanemaid.
Tule Sisse, Maret! Hüüdis ema ukse eest.
Jaa, kohe! Vastasin ma ning jooksin tuppa. See maja oli väljast väga suur ja ka seest hiiglaslik. Ma ei mõistnud, miks oli meie väiksele perele midagi nii suurt vaja, kuid ma ei nurisenud. Mulle sobis nii ka.

Alguses ei suutnud ma uue koduga mitte mingil imeväel kohaneda. Kõik oli nii võõras. Ma igatsesin oma sõpru ja tundsin end väga üksikuna. Kuid ühel päeval kohtusin ma kahe poisiga, kes elasid mu vastasmajas. Nad olid kaksikud. Nimedeks olid Bill ja Tom. Meil oli palju ühist. Me olime kõik sama vanad-viisteist ja me olime sellised, kes tegid kõike nii, nagu heaks arvasid, Billil oli näiteks kulmu ja kelleneet ning musta värvi juuksed. Tomil seevastu rastapatsid ja huules rõngas.

Koos tegime me igasuguseid asju. Meil oli alati jututeemat ja lõbu laialt. Ajapikku hakkas mulle aga üks kaksikutest rohkem meeldima. Alguses ma ei mõistnud, mis see on, kuid aja möödudes mõistsin ma, et see oli armastus. Seega ei jäänud mul teise poisi jaoks enam niipalju aega. Ma olin pidevalt koos Billiga ning seega tundis Tom kadedust. Ma sain aru, et mõlemad olid minusse armunud.
Mida aeg edasi ja edasi, seda rohkem kiindusin ma Billi. Muidugi oli ka Tom mulle väga oluline.

Bill ja Tom olid terve elu olnud koos ja teinud kõike koos. Nad olid jaganud kõike-ka tüdrukuid. Kuid, kui mina nende ellu ilmusin, muutus kõik. Nendest said ajapikku vihavaenlased, nende vastastikkune armastus muutus vihkamiseks. Kui nad üksteist tänaval nägid, võisid nad isegi üksteisele kätega kallale minna. Mina olin see, kes kõik rikkus. Nad oleksid olnud võimelised isegi üksteist tapma, kuigi tahtsid nad kunagi isegi surra koos. Poisid elasid igat päeva selle nimel, et mitte üksteist näha. Kuid see oli võimatu. Sest mina ei osanud sellele lõppu teha. Ma ei osanud öelda Tomile, et armastan siiski Billi. Sellega andsin ma talle ju võimalusi. Ta lootis sisimas, et ma armastan siiski teda, mitte Billi, kuna polnud seda minu suust kuulnud.

Ning ühel päeval otsustasin ma, et teen sellele lõpu. Räägin Tomile ära, et armastan teda väga, kuid mitte nii, nagu Billi. Ma otsustasin poisi endaga jalutama kutsuda, ning sellest siis temale rääkida.

Tom Laususin vaikselt, Tomile kurvalt otsa vaadates.
Jah, Maret? Küsis poiss.
Ma tahtsin Sulle Alustasin ma, kuid lause jäi poolikuks, sest juhtus midagi ootamatut. Me olime kõndinud kitsal teeribal, ja järsku oli Tomi tabanud seljatagant auto löök. Poiss lamas maas ja ma aitasin ta püsti.
See Bb-bill. Kokutas ta. Kui ma ta kätte saan, ma löön ta maha! Karjus ta, ning vaatas mulle vihase näoga otsa. Mina alles toibusin sellest, mis oli juhtunud.
Ega sa viga ei saanud? Pärisin kohe.
Ei saanud, aga Bill saab küll! Lausus ta veel. Mina aga ei teadnud, mida öelda. Ma hakkasin järsku enda tunnetes kahtlema. Kuidas sai Bill midagi sellist teha? Ei jõudnud mulle kohale.

Me kõmpisime tagasi kodutänavale, ning läksime Tomi poole sisse. Seal diivanil istus aga Bill.
Miks Sa seda tegid? Sa seadsid Marru sellega ohtu, temaga oleks ju võinud midagi juhtuda! Karjus Tom Billile. Mina hoidsin käsi enda kõrvadel, et mitte seda järjekordset tüli pealt kuulda.
Mida ma Jälle tegin? Karjus Bill vihasele Tomile vastu.
Sa tahtsid mind alla ajada, ma tean, et see olid sina! Karjus Tom aina valjemini.
Mida Mida ma tegin?... Tegi Bill suured silmad. Ma ei ole Ei jõudnud ta lõpetada.
Ah, aja seda juttu mõnele poolearulisele, äkki jääb uskuma! Karjus Tom. Ma vihkan Sind, oma elu lõpuni. Ja ma nean seda päeva, mil sa sündisid. Ma EI taha enam, et mul oleks kaksik. Tom keeras selja, ning kõndis ukseni. Ja et sa ei unustaks, ma Vihkan Sind, Billike! Lausus ta, ning lahkus.

Ma vaatasin Billi süütutesse silmadesse. Ma nägin seal siirust ja armastust. Ma ei uskunud, et see oleks tema olnud. Kuid samas, ei teadnud ma, mida uskuda. Bill ei teadnud ju, et ma sisimas vaid teda armastasin. Ta võis selleks võimeline küll olla. Kuid kui Bill selline oli, kes oleks valmis oma venna tapma, tundsin ma, et ma ei saa teda enam armastada. Ma keerasin selja ja kõndisin minema. Hüvasti. Laususin ma uksevahelt ja jooksin Tomile järgi.

Tom istus verandal, ja oli mõtteis.
Ma ei taha siin enam olla Laususin ma vaikselt, ning istusin Tomi kõrvale. Tom vaatas mulle otsa.
Okei, lähme siit ära, sõidame lihtsalt ära-igaveseks! Lausus ta kindla häälega, püsti tõustes.
ÄraKuhu? Pärisin.
Ma ei tea, lihtsalt, sõidame siit urkast minema, ja hakkame eluga pihta! Vastas Tom, ning jäi päriva näoga mulle otsa vaatama. Ma ei teadnud mida teha. Ma mõtlesin, lihtsalt mõtlesin ja meenutasin. Järsku tõusin ma püsti.
Jah, lähme, kohe, homme hommikul. Ma lähen pakkima! Otsustasin ma kindlahäälselt. Suudlesin Tomi, ning jooksin kodu poole. Ma uskusin, et see võib panna mu Billi unustama.

Ma vaatasin aknast välja. Mööda vihisevad puud tõid mu mälestustest reaalsusesse. Tegin ma ikka õige otsuse, kõik maha jättes? Küsisin ma endalt. Mul oli tunne, et tegin midagi valesti. Kuid ma kartsin selle üle mõelda, ning lõpetasin sellele mõtlemise.

Me aina sõitsime ja sõitsime. Öösel ööbisime väikestes hotellides, kuni lõpuks jõudsime kuskile, kus oli tõeliselt ilus-Hispaaniasse. Terve selle aja olin ma vaid Billi igatsenud. Peale kahte nädalat ära olemist jõudis see mulle lõpuks kohale. Ükskõik, mida Bill poleks ka teinud, ma armastasin teda. Ma otsustasin, et tahan koju, tagasi koju. Kuid ma ei teadnud, mida teha, ja mida Tomile öelda.

Anna mulle andeks, Tom, aga ma ei armasta Sind. Ma armastan Billi. Laususin vaikselt Tomile, ise maha vaadates. Tom jäi mind suurte silmadega vaatama. Ta ju armastas mind. Saatus oli aga valinud Minu tema kaksikvenda armastama. Ma tundsin ennast süüdi, et olin kahele poisile nüüd haiget teinud.
Aga Pudistas Tom.
Ma lähen koju, palun, palun ära ole pahane Ütlesin vaikselt, haarasin oma koti ning hakkasin lahkuma. Ma otsustasin, et lähen tagasi Billi juurde ja ei tee enam kunagi ühtegi sellist viga. Otse ukse ees helises aga minu telefon.

Kui ma olin kõne lõpetanud, kukkus telefon mu kätevahelt põrandale ja ma ise vajusin talle hetk hiljem järgi.
Mmmmis on? Päris Tom imestunult.
B-B-BB-Bill Bil on surnud Vastasin ma, kui esimesed pisarad olid mu põskedele valgunud.
MIDA? jäi Tom mind vaatama, nagu kummitust.
Jah.. Vastasin talle pisarsilmil.
Eii, eiiiii, see ei saa võimalik olla, eiiii. Surnud? Eiiiii, viimane asi, mis ma talle ütlesin, oli ju see, et ma teda vihkan, eiiiiii! Karjus Tom, ning puhkes nutma. Bill ta oli ju mu vend, minu kaksikvend. Ma ju tegelikult armastasin teda Kisendas ta pisarsilmil, põlvili vajudes. Ma tõusin ja läksin Tomi juurde. Ma teadsin ju, et tegelikult oli see kaotus talle väga raske.

Ta tegi enesetapu Sosistasin ma vaikselt. Minu pärast Ma tundsin, et ei suuda enam. Ma olin KÕIK ära rikkunud. Tom aga põrnitses põrandat.
See on minu süü Lausus Tom järsku. Ma ju teadsin tegelikult, et Bill ei olnud see, kes mind alla tahtis ajada. Ma tundsin seda. Ma olen alati tundnud kõike, mida Bill teeb või ei tee. Aga ma tahtsin tahtsin, et mina saaks õnnelikuks, mitte tema. Ma olin nii loll. Tõdes poiss, pisaraid pühkides.
Lähme koju. Otsustasin ma peale pikkka vaikusehetke. Ma pühkisin ära oma pisarad, haarasin Tomi käest kinni ja me läksime tagasi, koju. Ma ei teadnud aga, mida ma seal kodus ilma Billita peale hakkan. Minujaoks oli Bill Kodu.

[Järgmisel päeval.]

Me jõudsime Tomiga lõuna paiku koju. Seal ootas meid Tomi ema. Ta andis mulle kirja, mille Bill oli kirjutanud, tunnikese, enne oma surma. Ma avasin selle, kuigi ma ei suutnud lugeda neid ridu. See justkui põletas mu südamesse haava.

Maret, nüüd, kus sa tead, et mind enam ei ole, palun, tea, et mina ei olnud see, kes Tomi tahtis alla ajada. Ütle seda ka Tomile. Tomile ütle ka seda, et kuigi ta ütles mulle, et vihkab mind. Ma tean, et ta ei vihka. Mina andestasin talle. Ma loodan, et ka tema teeb seda. Ja sina, Marru. Palun ära unusta. Ma armastan Sind, ainult Sind, isegi kui mind enam pole. Ja ma loodan, et ma jään Sulle ka kalliks Kuigi, nagu ma näen, sa Tomi valisid.

Bill.


Ma lugesin neid ridu ega suutnud endale tunnistada, et Billi tõesti enam ei ole. Lihtsalt ei ole. Ma otsustasin, et tahan minna sinna, kust Bill eile merre oli hüpanud. Ma tahtsin seal seista ja sinna igaveseks jääda ja oodata, et Bill sealt nüüd tagasi tuleks.

Lõpuks seisin ma seal samas, kust Bill oli eile alla hüpanud ning hoidsin enda käes punast roosi. Ma tahtsin visata roosi sinna, sinna alla. Kuid ma ei suutnud. Mul oli tunne, justkui hoiaksin ma oma kätevahel Billi, justkui oleks tema hing seal. Ma ei suutnud Billi uuesti, üksinda mere rüppe heita. Ma teadsin, et ka tema ei tahtnud seda. Kuid ma tundsin, justkui vabastaks see Billi hinge. Ma keerasin end ringi. Seal meetreid eemal seisis Tom. Üleni mustas, vaadates maha ja kahetsedes kõike. Ma vaatasin talle ning tema mulle otsa. Anna mulle andeks. Laususin ma, keerasin end tagasi mere poole, heitsin pilgu roosile ning vahutavatele lainetele. Ma armastan Sind. Sosistasin ma roosi imetledes, ning hüppasin. Sinna, kuhu ma tundsin end nüüd kuuluvat. Ja Tom, ma teadsin, et tema ei hüppa mulle järgi. Kuigi ta mind armastas, teadsin ma, et ta siiski hoolis Billist ja ka minust. Ja et tema viimne soov oli, et me oleks ikkagi õnnelikuks saanud.

Peale hüpet ja ülevalt kostunud Eiiii! karjet, tundsin ma hetkeks neid kargeid, jääkülmi laineid, mis mind vastu kiviseina peksid. Ja peale seda tabas mind vaikus, rahu ja igavene elu.

Märksõnad: Bill  Tom  Elu  Kolimine  auto  meri  lained  rahu  surm  kurbus jne... 

Kommentaarid (10)

fläffy. (29.08.2008 23:42)
super
minuarmasBill (29.08.2008 23:49)
Sorry, aga ma olen Tokio Hoteli fänn ja mu sõbranna on ja mu sõbranna sõbranna on ka ja veel paljud inimesed minu sõpruskonnast!
minuarmasBill (29.08.2008 23:50)
P.S. Tore kui meeldib!
MiiZu12 (28.10.2008 20:05)
Lahedam enam olla ei saaaaa....
Ai ai ai ai kui 2ge.
Mulle mingi hullult meeldib
lilly712 (28.10.2008 20:50)
huvitav jutt
minuarmasBill (28.10.2008 21:13)
ei saagi muuta...
OlenLaura (13.01.2009 19:44)
njuuks
si12 (05.02.2009 19:23)
laahe jutt
gladioolus (06.09.2009 16:44)
hästi kirjutatud..aga sellised lõpud ja draamad enesetapust mulle pole kunagi meeldinud..

Profiil

minuarmasBill

Sissekandeid: 10
Punkte: 10476
Kollikood: 353907
Viimati:
 

Viimati luges