Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail

Päevikud

oi kui kurb...

postitas: maolenkoopakoll - 24.11.2007, , loetud: 605x

Istun üksinda. Mul on hea. Tuled sina, ma ei tee välja. Mul on ikkagi hea. Ütled tere, ma ütlen vastu. Mul on hea. Istud mu kõrvale ja vaatad ka tühjusesse. Nii on hea. Vaatan sulle otsa. Su põhjatud sinised silmad nagu see ookean seal all, upun nendesse. Mind valdab imelik tunne. Sa paned käe mulle ümber. Nii on veel parem. Sa vaatad mulle otsa ja tuled lähedale. Su pehmed huuled puutuvad vastu minu huuli. See tunne on vapustav, tunnen, et mul pole elusees nii hea olnud. See suudlus, see oli parim. Nii on hea. Sa ütled, et sa pead lahkuma, ma ei taha, siis ei ole enam hea. Sa lähed, ütled, et ootaksin siin. Mul ei ole enam hea. Ootan. Päike loojub, see ei ole enam hea. Lähen koju, vaatan sinna kohta kus oli mul kunagi hea ja kus mul enam kunagi hea ei ole. TÄnu sinule. Tuled sinna, kus mul oli kunagi hea. Jooksen sinu juurde, Sinu embusesse, mis...mis.. on kuidagi külm . See ei ole hea. Sa ütled, et sa pead minema, igaveseks. Ma küsin Miks? Miks , kas sul ei olnud hea? Sa vastad, et sul oli hea, aga kuskil mujal on sul veel parem. Ma ütlen Aitähh ja hüppan, hüppan sinna ookeanisse , mis on samasugused nagu su silmad. Aga nüüd on mul jälle hea .

Märksõnad: kurbus 

Kommentaarid (1)

Profiil

maolenkoopakoll

Sissekandeid: 9
Punkte: 1232
Kollikood: 300018
Viimati:
 

Arhiiv

Tema märksõnad

Viimati luges