Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail

Päevikud

titanic

postitas: masik - 23.02.2008, , loetud: 478x

Ehitus

Titanic kuulus firmale White Star Line ning ta ehitati Harlandi ja Wolffi laevaehituskojas Belfastis. Titanicu disainisid lord Pirrie, Thomas Andrews ja Alexander Carlisle. Ehitust toetas J.P. Morgan ja tema firma International Mercantile Marine Co. ning ehitus algas 31. märtsil 1909. Titanic oli 269 meetrit pikk ning 28 meetrit kõrge. Ta kaalus 46 328 tonni. Laeval oli 29 aurukatelt, mis tagasid kiiruse 43 km/h. Titanicu neljast 19 meetri kõrgusest korstnast töötas ainult kolm. Neljas lisati ilu pärast ja see toimis ainult ventilatsiooni eesmärgil. Titanic mahutas 3547 inimest. Kuna Titanic kandis ka posti, pandi talle eesliiteks RMS (Royal Mail Steamer – kuninglik postiaurik), kuid kasutatakse ka eesliidet SS (Steam Ship – aurulaev).

Oma aja kohta oli ta väga luksuslik. Laeval oli võimla, bassein, türgi saun, raamatukogu ja squashiväljak. Laeval oli 3 lifti esimese klassi sõitjatele ning üks lift teise klassi sõitjatele.

Titanic oli oma aja arhitektuuri tipp. Laev oli veekindlate vaheseintega jagatud 16 osaks ning ajakiri "The Shipbuilder" arvas, et Titanic on "praktiliselt uppumatu".

[redigeeri] Reis

Titanic alustas oma debüütreisi Southamptonist Inglismaal ning New Yorki. Kolmapäeval, 10. aprillil 1912 alustas ta kapten Edward Smithiga oma esimest reisi. Titanic pidas vahepeatuseid Cherbourg'is Prantsusmaal ja Queenstownis Iirimaal. Selleks ajaks oli laeval 2223 reisijat. Kolmanda klassi reisijad olid enamasti immigrandid, kes lootsid pääseda paremale elule Ameerikas. Teise klassi ruumid olid sama luksuslikud kui teiste laevade esimese klassi ruumid. Samuti reisis Titanicuga palju prominentseid ja rikkaid inimesi.
Titanicu hukkumiskoht
Titanicu hukkumiskoht
Jäämägi, mille vastu Titanic arvatavasti sõitis. Pildistatud 5 päeva hiljem.
Jäämägi, mille vastu Titanic arvatavasti sõitis. Pildistatud 5 päeva hiljem.

[redigeeri] Õnnetus

14. aprilli ööl oli temperatuur langenud nulli lähedale. Meri oli täesti vaikne, taevas täesti pilvitu. Titanic oli saanud mitu jäämäehoiatust ning kapten Smith muutis kurssi umbes 20 km võrra. Samal päeval kell 13.45 andis aurik Amerika hoiatuse, et Titanicu teel on suured jäämäed. Teadmata põhjusel ei antud seda hoiatust edasi kaptenisillale. Hiljem samal õhtul hoiatas ka Mesaba suurte jäämägede eest, kuid ka seekord ei jõudnud see teade sillale.

Kell 23.40 märkasid vaatlejad jäämäge. Nad andsid esimesele ohvitserile Murdochile jäämäest otsekohe teada. Murdoch pööras laeva vasakule ja andis tagurpidikäigu, ent see ei aidanud ning laeva parem külg riivas jäämäge. Kuueteistkümnest veekindlate vaheseintega eraldatud osast pääses kuude vesi, mistõttu laev oli määratud uppuma. Anti käsk inimesed päästepaatidesse toimetada. Saadeti ka hädaabisõnum.
Titanicu päästepaat
Titanicu päästepaat

Titanic kandis 16 päästepaati, mis mahutasid 986 inimest. Lisaks sellele oli neil ka neli abipäästepaati:A, B, C, D, mis kokku mahutasid 192 inimest. Sellest oli selgelt vähe, kuid Titanicul oli isegi rohkem päästepaate kui tolle aja nõuded käskisid. Päästepaatidesse lasti alguses ainult esimese ja teise klassi inimesi ning esimesse paati, kuhu tegelikult mahtunuks 65 inimest, pandi ainult 28. Vastupidiselt levinud arvamusele olid vaid mõned teist ja kolmandat klassi eraldavad väravad lukus, kuid suuremad perekonnad kolmandast klassist keeldusid üksteisest lahkumast ja tõenäoline ei olnud ka, et stjuuardid oleksid neid alla otsima ja välja aitama tulnud.

Laev saatis CQD hädaabisignaali välja. Paljud laevad vastasid sellele, ent keegi polnud piisavalt lähedal, et õigeks ajaks jõuda. Kõige lähemal olev laev RMS Carpathia oli 93 km kaugusel. Ta oleks jõudnud Titanicuni 4 tunniga. Päästmisel kasutati "naised ja lapsed enne" põhimõtet, kuid alguses reisijad kahtlesid ohus ega tahtnud minna pealtnäha kindlalt laevalt haprasse paati. Sellepärast olidki esimesed vettelastud paadid peaaegu tühjad, näiteks paati nr 4 oleks mahtunud 40 inimest, kuid sinna läks ainult 13.

Kell 2.00 oli vesi juba C-dekini jõudnud. Kell 2.10 hakkas laeva ahter kerkima juba veepinnast välja. Laev vajus, nina ees. See põhjustas laeva pooleks minemise 3. ja 4. korstna vahelt. Laeva esimene pool oli juba täielikult uppunud, tagumine osa aga jäi paariks minutiks vertikaalselt ulpima. Kell 2.20 vajus ka see põhja.
Kunstniku nägemus Titanicu viimastest minutitest
Kunstniku nägemus Titanicu viimastest minutitest

Laeva 2223 reisijast pääses eluga ainult 706. Enamiku surma põhjustas alajahtumine, kuna vee temperatuur oli -0,56°C.

Osa päästepaatidest läks tagasi laeva uppumiskoha juurde, et ellujäänuid otsida. Kokku leiti 9 ellujääjat, kellest 3 surid pärast. Enamikus päästepaatides oli vaidlus selle üle, kas minna tagasi või mitte. Inimesed kartsid, et nende paadi uputavad suured inimmassid.

[redigeeri] Päästmine

Pärast kahe tunni möödumist Titanicu uppumisest saabus RMS Carpathia. Päästepaatides olevaid inimesi võeti peale mitu tundi. "Carpathial" järgnes lühike hukkunute mälestamine. Carpathia jõudis New Yorki 18. aprillil. White Star Line saatis laeva MacKay-Bennett laipade järele. Kokku saadi 328 laipa.

Kui uudis laevahukust levis, olid paljud šokeeritud, kuidas nii täiuslik laev võis uppuda niivõrd suurte inimkaotustega. Ajalehed olid täis õnnetuse kirjeldusi ning aina ootasid uuemat teavet. Korraldati korjandus pääsenute heaks, kuna paljud olid õnnetuse läbi kaotanud oma pere ainsa leivateenija või, nagu kolmanda klassi reisijate puhul, kogu maise vara. Southamptoni inimesed olid õnnetusest kõige rohkem puudutatud: peaaegu 1000 perekonnal oli keegi lähedastest laevale jäänud, üle 500 perekonna kaotas ühe liikme.

[redigeeri] Ehitusvead

Titanicu veekindlad vaheseinad olid valmistatud keemiliselt ebapuhtast terasest. Lisaks sellele sisaldas teras liiga palju väävlit ja fosforit, mistõttu oli teras rabedam kui praegused terased. Titanicu vööriosas oli niinimetatud kütjate tunnel, mis koosnes kolmest sektsioonist. Mitte ühelgi polnud veekindlat ust. Jäämäega kokku põrgates levis vesi kiiresti edasi järgmistesse ruumidesse ja hiljem tõusis mööda treppe kõrgemale.
Titanicu vöör merepõhjas
Titanicu vöör merepõhjas

[redigeeri] Vraki avastamine

Titanicu vraki ülesotsimise mõte tekkis kohe pärast laeva uppumist, ent selle avastas alles 1. septembril 1985 Ameerika-Prantsuse ühisekspeditsioon, mida juhtisid Jean-Louis Michel IFREMERist ja Robert Ballard Woods Hole Oceanographic Institutionist. Laeva leidmiseks kasutati videokaameratega varustatud allveealust Argo. Titanic on 3,8 km sügavuses, Newfoundlandist kagus. Sellel ajal oli kõige suurem avastus see, et laevakere oli pooleks. Varem arvati, et kere on koos. Laev avastati 22 km kauguselt sellest kohast, kus arvati, et ta peaks olema.

Ballard ja tema meeskond ei toonud laevast esemeid üles, öeldes, et see oleks hauaröövimine, ometi on vrakilt eemaldatud ligikaudu 6000 eset, mis on välja pandud Inglismaa Rahvuslikus Meremuuseumis.

[redigeeri] Titanic kunstis

* Bernhard Kellermann. Sinine lint. Tõlkinud Aino Toomaspoeg. Eesti Raamat 1983.


Kommentaarid (0)

Profiil

masik

Sissekandeid: 45
Punkte: 16331
Kollikood: 296139
Viimati:
 

Viimati luges