Eelmises osas: Järsku pani keegi mulle käe suu peale....
Ma ehmatasin ja hakkasin rabelema, aga õnneks oli see vaid nali. Hannes ehmatas mind. Hull oled, tahad, et ma krambid saaks: olin ma ehmunud, kuid samas oli see põnev. Haha, ära põe nüüd: naeratas Hannes mulle ja võttis mind oma embusesse. Me istusime seal pingil umbes kümme minutit, ilma, et oleksime kordagi rääkinud. Lõpuks alustas Hannes juttu: Miks sa nii vaikne nüüd oled?. Mu õde läks igaveseks: pidin ma pisar silmas vastama. Oh jummel küll: sosistas Hannes ja pööritas pead. Ta arvas, et ma ei kuulnud seda "oh jummelit", aga vot kuulsin küll ja see solvas mind. Kuule: ütles Hannes. Noh?: küsisin ülbelt. Lähme minujuurde, seal on soojem ja parem. Nojah siis: polnud mul muud öelda. Me tõusime püsti ja kõndisime käest kinni tema poole.
Õnneks ei olnud Hannesel kedagi kodus ja me saime omaette olla. Me istusime diivanile ja vaatasime telekat. See kõik oli lahe, kuni Hannes võttis sahtlist mingi kotikese, kus oli roheline puru. Mis see on?: küsisin ma imestunult. Kanep loomulikult, pole enne saanud siis v?: vastas Hannes naerdes, mina aga pööritasin sellepeale pead ja lausin: Miks sa seda teed, see on ju kahjulik. ...
