,,Kuidas sa v6isid?''

Vaatamisi: 162

Kui ma olin kutsikas, esinesin ma Sulle oma veidrustega ja panin Su

naerma. Sa kutsusid mind enda lapseks ja hoolimata paljudest näritud

kingadest ja paarist mõrvatud padjast, sain ma Sinu parimaks sõbraks.

Kui ma olin pahandust teinud, vibutasid Sa oma sõrmega minu poole ja

küsisid: “Kuidas Sa võisid?”…aga siis Sa leebusid, ja lükkasid mu

ümber, et minu kõhtu sügada.

Sul oli kogu aeg kiire, aga ikka leidsid Sa aega, et minuga koos olla.

Mäletan neid õhtuid, kui nuuskisin Sinu voodis ja kuulasin Sinu

saladusi ja salajasi unistusi. Uskusin, et elu ei saagi olla parem. Me

käisime pikkadel jalutuskäikudel ja jooksudel pargis , autosõitudel,

jäätist söömas (sain ainult vahvli, sest Sa ütlesid, et jäätis on

koertele halb) ja ma tegin pikki uinakuid päikese käes, oodates, et Sa

päeva lõpul koju tuleksid.

Lõpuks hakkasid Sa aina rohkem aega tööl veetma ja pühendusid oma

karjäärile. Ja otsisid üha rohkem endale inimesest kaaslast. Ootasin

Sind kannatlikult, toetasin Sind läbi südamemurdmiste ja pettumuste.

Mitte iialgi ei noominud ma Sind halbade otsuste eest ja hullasin

rõõmsalt, kui Sa koju tulid. Kuni Sa armusid.

Tema, nüüdseks Su naine, ei ole “koerainimene”, aga ikkagi tervitasin

teda meie kodus, üritasin näidata pühendumust ja kuuletusin talle. Olin

õnnelik, sest Sina olid õnnelik. Kui lapsed sündisid jagasin Sinu

erutust. Olin lummatud nende roosast värvist, nende lõhnast ja soovisin

samuti nende eest hoolitseda. Aga te muretsesite, et ma võin neid

vigastada ja nii veetsin ma enamuse ajast pagendatuna teise tuppa või

kuuti. Oh, kuidas ma tahtsin neid armastada, aga olin hoopis vangis.

Kui nad kasvasid, sain nende sõbraks. Nad kiskusid end mu karvadest

hoides üles võdisevatele jalgadele, torkasid sõrmi mu silmadesse,

uurisid mu kõrvu, ja tegid mu koodule musi. Ma armastasin kõiki nende

puudutusi, sest Sinu puudutus oli muutunud nii harvaks. Ja ma oleksin

neid kaitsnud oma eluga, kui oleks vaja olnud.

Hiilisin nende voodisse ja kuulasin nende saladusi ja salajasi

unistusi. Me ootasime koos Sinu auto mürinat sissesõiduteel. Kunagi oli

aeg, mil kui keegi küsis “On Sul koer?”, võtsid Sa rahakotist välja

minu foto ja rääkisid pikki jutte minust. Viimastel aastatel vastasid

Sa lihtsalt “Jah” ning muutsid teemat. Ma ei olnud enam “Sinu koer”

olin “lihtsalt koer” ja Sa panid pahaks igat väljaminekut, mis Sul minu

peale teha tuli.

Nüüd on Sul karjäär ja võimalus kolida teise linna, aga te kolite

korterisse, kuhu koduloomi ei lubata. Tegid õige otsuse arvestades oma

“perekonda”, aga oli aeg, kui mina olin Sinu ainus perekond.

Olin autosõidu pärast elevil kuni me jõudsime koerte varjupaika. Seal

lõhnas koerte ja kasside, hirmu ja lootusetuse järgi. Täitsid paar

paberit ja ütlesid: ”Tean, et te leiate talle hea kodu.” Nad kehitasid

õlgu ja saatsid Sulle vaevalise pilgu. Nemad teavad reaalsust ja

võimalust leida kodu keskealisele emasele, mis siis, et paberitega.

Pidid oma poja sõrmed minu kaelarihma küljest lahti kangutama, kui ta

karjus: “Ei, isa! Palun, ära luba neil võtta minu koera!” Ja ma

muretsesin tema pärast ja õpetuste pärast, mida Sa olid talle alles

jaganud: sõprusest, lojaalsusest, armastusest ja vastutusest ning

austusest kõigi elusolendite vastu. Andsid minu kuklale

head-aega-patsutuse, vältisid minu pilku ja keeldusid võtmast minu

kaela- ja jalutusrihma. Sul oli tähtaeg ja nüüd on ka minul.

Kui Sa olid lahkunud tulid kaks kena naist ja rääkisid, et ilmselt

teadsid Sa kolimisest juba kuid ette, aga ei teinud katsetki mulle ise

hea kodu leida. Nad raputasid oma pead ja küsisid: “Kuidas Sa võisid?”

Nad on nii hoolitsevad meie vastu siin varjupaigas, kuivõrd nende kiire

graafik võimaldab. Loomulikult nad toidavad meid, aga ma kaotasin oma

isu juba mitu päeva tagasi. Algul, kui keegi minu puurist möödus,

sööstsin ma võre juurde, lootsin, et see oled Sina… et Sa muutsid oma

meelt, et see oli vaid halb unenägu… või et see oleks vähemalt keegi,

kes hoolib, keegi kes võiks mu päästa. Kui mõistsin, et ma ei suuda

tähelepanu püüdmises võistelda ülemeelikute kutsikatega, kellel ei ole

minevikku, mida meenutada, taandusin kaugesse nurka ja ootasin.

Kuulsin samme, kui ta päeva lõpus minu juurde tuli ja tatsasin temaga

piki vahekäiku eraldatud tuppa. Hämmastavalt vaiksesse tuppa. Ta tõstis

mu lauale, sügas mu kõrvu ja palus mitte muretseda. Mu süda tagus

oodates, et mis nüüd juhtub, aga samas oli mingi leevendus, sest ma

juba teadsin. Vangi päevad on otsa saanud. Nagu minu loomuses oli, olin

tema pärast mures. Ta oli murdumas koorma all, mida ta kandis ja ma

teadsin, et kuidagi teadsin ette iga tema liigutust.

Õrnalt asetas ta žguti mu esikäpa ümber ja samal ajal jooksus pisar

mööda tema põske. Lakkusin õrnalt tema kätt samuti, nagu olin toetanud

Sind aastaid tagasi. Ta lükkas osavalt süstlanõela minu veeli ja

tundsin nõela ja külma vedelikku liikumas oma kehas. Heitsin uniselt

lamama, vaatasin tema silmadesse ja pomisesin: “Kuidas Sa võisid?”

Võibolla sai ta mu koerakeelest aru, sest ta sosistas: “Mul on nii

kahju!” Ta kallistas mind ja selgitas, et see on tema töö, teha

kindlaks, et ma läheksin paremasse kohta, kus mind ei ignoreeritaks,

solvataks ega hüljataks ja kus ma ei pea ise enda eest hoolitsema --

kohta täis armastust ja valgust ja kõigest praegusest nii palju

erinevamasse paika. Ja kasutades oma viimast energiat üritasin talle

hetkeks saba liputades märku anda, et minu “Kuidas Sa võisid?” ei olnud

temale suunatud. See oli Sinule suunatud, Minu Armastatud Peremees,

sest ma mõtlesin Sinust. Ma mõtlen Sinust ja ootan Sind igavesti.

Ehk näitavad teised Sinu elus ka Sinu vastu sama palju truudust ja lojaalsust.

Lõpp.

Märge autorilt:

Kui “Kuidas Sa võisid?” tõi Sinu silmadesse samuti pisarad kui minu

omadesse, kui ma seda kirjutasin, juhtus see kuna see on tõsi. Lugu mis

juhtub igal aastal miljonite koduloomadega, kes surevad varjupaikades.

Kasutage seda lugu, palun, oma kodulehekülgedel, ajalehtedes,

ajakirjades ning varjupaikade ja loomakliinikute teadetetahvlitel.

Öelge inimestele, et otsus võtta loom perekonda on eluliselt tähtis, et

iga elu on tähtis, et loomad väärivad meie armastust ja hoolivust ja,

et teise korraliku kodu leidmine oma loomale on Sinu kohustus ja iga

ajaleht, loomaühing või varjupaik oskab Sulle selles nõu anda.

Anna palun enda panus, et lõpetada tapmist, aita teha kõik (ravimid,

kastreerimine, süstid), mis võiksid ära hoida mittesoovitud loomad.

Saada see lugu palun edasi, mitte selleks, et teistele haiget teha või

neid kurvastada, vaid kuna see võib päästa kas või ühe mittesoovitud

kodulooma. Pea meeles, et nemad armastavad tingimusteta.

Kommentaarid

tiiger3000 (28.09.2010 15:42) 
pikk jutt ei jõudnud lugedagi