Pubeka Päevikud

Vaatamisi: 351


1. peatükk "Poiss"


Esimest korda nägin teda kui olin 12 aastane, see oli talvel suusamäel. Ta meeldis mulle sellel hetkel mitte midagi ütleval kombel, olin siiski kõigest laps. Tal olid ilusad blondid juuksed, sügav sinised silmad ja kõige armsam pisike suu, mida ma näinud olin. Ta ümber oli palju inimesi.
Mõned aastad mõõdusid. Olin vahepeal 15 aastaseks saanud. Siiamaani oli mul mõtetes see poiss. Minu suurim soov oli teda uuesti kohata.
Suvi sai läbi ja ma pidin uuesti kooli minema, seekord siis üheksandasse klassi. Õpetaja teavitas et meie klassi tuleb uus poiss. Salamisi lootsin, et see on see sama poiss, kellest mõtlen ööd ja päevad. "Kuna meie klassi uus liige on hetkel perega reisil ei tule ta esimeseks päevaks kooli" lausus klassijuhataja tähtsal ilmel. Loomulikult olin pettunud, aga samas oli see ka ka kergendus.
Järgmise päeva hommikul olin erinevalt tavapärasest varakult klassis. Olin seljaga ukse poole, seega ei näinud mis seal toimub. Ühel hetkel kuulsin võõraid samme uksele lähenemas. Kõik tüdrukud lõpetasid sosistamise ja mul tekkis sees ärev, aga samas mõnus soe tunne. Keerasin ümber ja märkasin seda poissi, poissi keda ma juba viimase...peaaegu aasta jooksul jumaldanud olin. Tüdrukutel olid peas unelevad näod , kuid tema vaatas siiski minu poole ja naeratas mulle pehmet malbet naeratust oma pisikese armsa punase suuga. Tundsin et sulan seal samas pingi peal, siiski suutsin ennast vaos hoida. Mul oli soov talle kaela viskuda, aga et eneseväärikust säilitada ei teinud ma seda.
Klassi astus õpetaja ja palus uuel poisil ennast klassi ees esitleda. Tuli välja, et tema nimi on Markus. Koolis oli ta vägagi tagasihoidlik. Ma poleks seda arvanud, arvestades seda milline ta tookord suusamäel tundus olevat. Sel päeval ma enam tundidele korralikult keskenduda ei saanud olin liiga ametis tema imetlemisega, niisiis ma ei pannudki tähele kui õpetaja mind küsis. Ta küsis mult 8*9 ja mina nagu loll, vastasin pikalt venitades ja pool unes häälega Markuus. Kõik hakkasid itsitama ja mul oli nii häbi. Terve päeva hoidsin Markusest võimalikult kaugel. Peale tunde tuli ta aga minu juurde.

2. peatükk "ootamine":

Noh, ma arvasin muidugi, et ta tuleb minu poole, kuid tegelikult oli tema jope garderoobis minu oma kõrval. Püüdsin iga hinna eest varjata oma ärevust ja hakkasin minema. Koolimaja uksest välja astudes koputas keegi mulle õlale. Keerasin ümber ja seal ta oli... minu kehalise kasvatuse õpetaja. Olin oma jaki staadionile unustanud ja ta tõi selle mulle tagasi. Loomulikult oli pettumus suur. Terve kodutee vaaasin seljataha, et ehk on ta seal, aga ei. Järgmisel hommikul põrkasin temaga taas garderoobis kokku ning ta naeratas mulle. Sees tekkis mõnus soe tunne, kui hakkasin edasi liikuma koperdasin kellegi koti otsa ja lendasin ninali. Kõik minu ümber naersid, aga seda ma ei tea kas ka Markus naeris. Häbi põletas tugevalt. Läksin klassi, seal juba kõik teadsid seda kuna meie koolis liiguvad jutud ultraheli kiiruses. Hoidsin kuni lõunapausini omaette, sest lõunapausi veedan endast paar aastat vanemate tüdrukutega.
Lõunapausi lõp#!?!#s tuli ta minu juurde ja seekord päriselt. Ta ütles mulle „Tere Merili“ (see on minu nimi). Tundsin kuidas mu põsed aina punasemaks muutusid kuni lõpuks lalisesin talle vastu „Tele“. Taas oli mul jubedalt häbi, aga Markus vist seda ei kuulnud või midagi, igastahes jätkas ta oma juttu ning ütles „Sa tundud tore tüdruk olevat, reedel on minu juures pidu, sa võiksid sinna ka tulla, siis saaksime lähemalt tutvuda“. Esialgu olin tumm, reede oli homme, kui lõpuks sõna suust välja sain vastasin talle „Ma ei tea ma pean emmelt küsima kas ma võin“. Saate aru!?!? Ma ütlesin talle, et ma pean EMMELT küsima. Olin enda lollaka suuvärgi peale jube vihane, tema aga vastas kõigest „Lahe, anna teada siis.“
Järgmise päeva hommikul:

3. peatükk "Peo pabinas"
Järgmise päeva hommikul ei tulnud ta esimeseks tunniks kooli. Õpetaja ütles, et ta pidi korraks arsti juurde minema. Kolmandaks tunniks jõudiski Markus kooli. Vahetunnil tuli ta minu juurde ning ütles mulle „Tsauki ! Kas sa siis saad mu peole tulla?“. Mina talle vastu „oot misasja?“. Omg, omg, omg, jõudis mulle kohale. Ma olin totaalselt unustanud emalt küsida. Ütlesin talle „Aa, see vä!? No jah... Ma arvan.“ Omg olin jumala pabinas, mis siis kui emps ei luba.
Vahetunnil, peale viiendat tundi võtsin mobiili ja helistasin emale. Telefon oli juba 7 korda kutsunud ja ta polnud vastu võtnud. Lõpuks vastas keegi telefonile, see oli ema. Ta oli väga unise häälega, sest oli just ärganud (tal oli puhkus). Küsisin talt „Emme, kas ma võin sõbra juurde peole minna ?“, emps vastas „Mine, kui tahad aga ära väga hilja peale jää. Kas sa tuled veel kodust läbi ka?“. Vastasin jah ning ema ütles, et ta tahab nüüd magada. JESS! Ta lubas, ma tõesti loodan, et ta oli piisavalt üleval, et aru saada mida ta räägib.
Lõpuks said ka tunnid läbi. Jooksin ruttu koju, et vaadata mis ma selga panen. Otsustasin teksaseeliku ja helesinise topi kasuks. Kell oli 19.00 kui toimetamised lõpetasin. Peoni oli 1 tund. Tegin veel korraliku meigi ja astusin uksest välja, kuna kavatsesin enne pidu veel poes käia. Poes suutsin pikali keerata kasti mandariinidega ja pidin neid korjama. Päris tobe tunne oli. Lõpuks "kiiresti" poes käidud jõudsin Markuse ukse taha.Seal juba pidu käis. Lasin ukse kella ja uksele tuli...

4. peatükk "Pidu"

Lasin ukse kella ja uksele tuli mingi võõras kutt, kes arvatavasti käib mingis vanemas klassis. Ta ütles mulle „Tsau !“ ja võttis mul ümbert kinni. See oli väga ebameeldiv tunne. Hakkasin silmadega Markust otsima, peagi märkasingi teda rahva hulgas ringi liikumas hakkasin talle lähenema. Kohale jõudes ütlesin veidi pabistades „Tsauki !“ ja see kõlas nagu oleks seda õelnud mõni lammas, kellel on rohututt kurku kinni jäänud ja üritab nüüd sellest vabaneda. Õnneks oli muusika piisavalt vali, et keegi peale Markuse seda ei kuulnud, aga temagi ei teinud sellest välja, minu arust. Markus kutsus mind endaga kaasa ning me istusime diivanile. Kui olin diivanile istunud, kuulsin mingit kärinat, arvasin, et mul läks seelik lõhki, aga see kärin pärines ÕNNEKS hoopis ühelt paksult mehelt ja ausalt õeldes ma ei taha täpsemalt teada mis see oli. Vaatasin ringi ja nägi igasuguseid imeliku välimusega inimesi ja Markus oleks just kui mu mõtteid lugenud, sest ütles mulle „Ma ei tea neist pooli, mu sõbrad tõid oma sõbrad ja need oma korda oma sõbrad.“ Noogutasin mõistvalt. Ütlesin, et lähme liigume kuskile, ta oli nõus ja me liikusime laua poole, mille peal olid söögid ja joogid. See oli üks saatuslik samm, nimelt kui olin jõudnud laua äärde, libastusin ja kukkusin näoga bunži kaussi nagu sellest oleks vähe olnud, lendas mulle püsti tõustes koogi tükk pluusile, nägin välja nagu märg karvutu kass. Kõik vaatasid automaatselt minu poole ja enamus hakkasid naerma. Markus, aga, jooksis teise tuppa ja tõi mulle rätiku, et ma end enam-vähem korda teha. Ma olin nii vihane ja mul oli hirmus piinlik. Ütlesin, et lähen koju ning Markus vastab, et saadab mind. See oli nii armas ! Ja kujutate ette TA VÕTTIS MUL KÄEST KINNI olin nagu totaalselt seitsmendas taevas. Kõik oleks olnud idaalne, kui ainult mu kinga rihm poleks katki läinud ja ma poleks koperdanud nagu mõni täis vanamees. Markus, aga oli niii ideaalne kui vähegi võimalik ja aitas mind püsti.. Nüüd olen ma siis kodus ja hakkan magama minema. Oi, keegi koputab mu uksele, pean lõpetama !


5. peatükk "Mis toimub !?"

Oi, keegi koputab mu uksele, pean lõpetama !
No tore värk, see oli mu isa, kes tuli mulle mingit loengut pidama selle kohta, et ma kõiki poisse ei usaldaks ja et ma ei teeks midagi mida ma hiljem kahetseks jaa niii edasi. No tõesti, seda on mulle esimesest klassist peale räägitud ju !!!
Appi, mis mul praegu kohale jõudis, ma pean PÕHIMÕTTELISELT olema KAKS päeva ilma Markuseta, ma ei tea kas ma suudan seda !!! Okei, hinga rahulikult sisse-välja, sisse-välja... Oota !? oli viimane sisse või välja !? Ah vahet pole, ma jään magama.
-------------------
Ma siiski suutsin seda ja esmaspäeval olin taas koolis. See oli niii hea, sest nägin taas teda. Kui ma hommikul kooli jõudsin ja klassi astusin, tuli ta mu juurde ja tegi mulle põsele musi, kui te oleks vaid näinud, kuidas teised tüdrukud mind jõllitasid ! See oli kuidagi lahe tunne, selline üleolev. SEE läks hästi, AGA kui ma oma pinki istusin suutsin oma sukapüksid mingi vastiku naela taha katki tõmmata ja oleks see siis mingi väike auk olnud, EI see oli kohe HIIGLASLIK. Pidin pärast tundi vetsu jooksma ja sukad ära võtma ja nüüd on hirmus ebamugav olla. Mul nagu kohe juhtub selliseid asju. Vähemalt mu boyfriend, (ma loodan vähemalt, et ta seda on) on PERFECT. Ok, tund algab.
--------------------
Peale tunde tuli minu juurde mu parim sõbrants, ta nimi on Berit ning kutsus mind endaga kaasa, mingi pakiline asi pidi olema. Läksin siis, kui jõudsime garderoobi, kus sellel ajal enam kedagi polnud, hakkas ta rääkima: „Tead Merili, ma käisin eile koos ühe sõbrannaga, kes elab Pärnus väljas ja noh nii mainisin seda ka, et meie klassis on uus poiss, kes tuli sammuti Pärnust ja et sa temaga käid või midagi sellist...“ „Nohh ! mis on siis ?“ olin mina ärevil. „Ei lihtsalt “ jätkas ta „Nagu... ma ei tea kuidas seda sulle õelda, aga ta rääkis mulle, et Markus...


6. peatükk "On sinuga kõik korras !?"

...Et noh vaata, ta nagu ütles, et Markus on tegelikult tüdruk.“ Ma mõtlesin, et mul on veel muusikatunnist, kus Kristo oma „ilusat laulu“ (mis oli kohutav) esitas kõrvad lukkus küsisin „Oota mida nagu ? mismõttes ? see on ju võimatu !“ Üritades mulle selgitada sõnas ta „Et, noh, vaata sa seda Miriami saladust mäletad ?“ vastasin jah „Et põhimõtteliselt on ta nagu Miriam, ainult, et tal seal allpool on veits teised lood tal !“ Ma olin nagu transi vajunud ja ei saanud millestki aru „Mis asja sa ajad, ära aja mind naerma. Ega ma mingi eile sündind lammas pole, et su valedele pihta ei saa !“, kuid siis helises kell tundi ja me ei saanud vestlust jätkata.
Terve päeva hoidis Berit must eemale ja käis ringi Samantaga, kes on kurikuulus oma trikkide poolest. Üritasin tema väitest mitte välja teha ja suhtlesin Markusega samamoodi. Üritasin leida midagi, mis seostaks teda tema „eelmise eluga“, kuid ei märganud midagi.
Olin täiesti kindel, et ta pole olnud tüdruk, kuni läksime õhutul koos välja. Põhiline asi mida ta tegi, oli see et vaatas oma küüni ja silus juukseid. Ja kõige tipuks ütles ta midagi VÄGA eba poisilikku, noh, vähemalt väga eba temalikku „Oomaigaash, täitsa pekkis, mul on küüned nii koledaks läinud. Aaah ! Kuidas ma homme kooli lähen !? Tuled sa muga homme maniküüri kallis ?“. Mul jäi nagu suu lahti, et mida hekki !? ja ma vastasin talle häälega, mis meenutas sünnitust andva lehma hää#!?!#ust „Emm, misasja sa ütlesid ?“. ja mida markus selle peale kostis ? No loomulikult midagi eriti plikalikku „Mh, no kammoon, kuulad sa ka ültse mis ma räägin ?“. Olin suht tumm ja ütlesin talle vaid, et tahan koju minna. Ta oli nõus, istusime ta rollerile ja hakkasime liikuma. Olime minu kodust paari tänava kaugusel, kui ta keeras kõrval tänavale. Küsisin, et Õu, kus sa lähed ? Kuid ta ei reageerinud, olin hirmul. Järgmisel hetkel nägin kahte valget tuld...


7. Peatükk „Miks?“

Järgmisel hetkel nägin kahte valget tuld. Me seisime maja ees, millelt võis välja lugeda järgmise lause: „Ainult täna õhtul, tipp disainerite kleidid laenutamiseks!“. Markus hüüdis mulle, endal üli õnnelik nägu peas: „Tule nüüd minikad saavad otsa muidu!“ Ma vastasin, et lähen parem kodupoole ja nii ma tegingi. Sel õhtul ma temast enam midagi ei kuulnud.
Järgmisel päeval markus kooli ei jõudnudki, olin päris mures. Mõtlesin talle helistada, aga no loomulikult, minu õnn, oli mul mobiili aku tühi. Ka Beritit ja Samantat polnud koolis. Olin suures segaduses. Kas ta petab mind? Või on ta TÕESTI tüdruk? Tänu nendele mõtetele läks järjekordne loodus õpetuse tund mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Mul oli kindel plaan koju jõudes esimesel võimalusel talle helistada.
Tunnid venisid kui tatt, kuid lõpuks sain siiski nuusutada mõnusat jahedat hilissügis õhku. Jalutasin jalgu lohistades kodu poole, kui märkasin Markust, Beritit ja Samantat. Olin shokeeritud, ma ei teadnud mida teha. Minna sinna või oma teekonda jätkata? Lähenesin vaikselt ning hakkasin nende jutust kandkendlikult aru saama. Mitte päris selgelt kuulsin midagi sellist : „Nüüd ... Merili kindlasti....jäta maha.“ Olin täiesti krampis, ma ei suutnud ennast liigutada. Olin nagu väike laps, kes kardab pimeduses välja tulevaid riidekapi tonte. Taas piinas mind tuhat küsimust. Kas ta tõesti tahab mind maha jätta? APPII!! Mis ma teen? ja miks üldse? on tal keegi teine? või ei sobi ma talle enam? Äkki sellepärast kõik see jama oligi! Ma polnud veel nende vaateväljast väljas, kui libisesin ning kukkusin selili poosi, mis meenutas pisut liiga palju söönud koera, kes suurest vaevast pikali kukkus. Markus märkas mind ja jooksis koheselt appi. Kui olin veits toibunud küsisin temalt: „Markus, räägi mulle, miks sa eile nii tegid? ja miks sa täna kooli ei tulnud, kas asi on minus?“ Olin nutma puhkemas, kuid tema vaatas mulle üllatunud näoga otsa, nagu oleksin mina midagi veidrat teinud, ma küll käisin pikali, aga see on nii minulik. Lõpuks lausus ta mulle: „Merili... Kallis... Ma pean sulle midagi ütlema, midagi, mida ma pole veel kellegile oma elu jooksul öelnud...“ olin hirmul, kas Beriti jutt oli siis tõsi? „Mida siis? Sa võid mulle kõigest rääkida!“ laususin. Minu hääles oli kindlasti tugev ärevuse noot sees. „Ma ei tea, kuidas seda kõige parem oleks öelda, aga ma ....“


8.osa „Tõeline armastus!?“

. „Ma ei tea, kuidas seda kõige parem oleks öelda, aga ma vist päriselt armastan sind!“ ma tardusin paigale, seejärel lasin tal käest lahti ja jooksin minema. Ma ei tea miks ma seda tegin, kuid see oli kõige lollim asi mida ma üldse teha võisin.
Koju jõudes läksin kiiresti oma tuppa, lukustasin ukse ja istusin voodile. Kas ta mõtles seda tõsiselt ? Piinlesin küsimuste käes. Ma poleks pidanud ära jooksma, ta kindlasti arvab nüüd, et ma ei armasta teda! Tundsin kuidas pisarad silma valgusid ja panin pea padjale. Tundsin end pisult uimaselt, kuid ei põõranud sellele eriti tähelepanu. Kuulsin oma telefoni värinat kuskil eemal. Tõusin vastumeelselt püsti ja hakkasin telefoni otsima. Leidsin selle oma koolikoti esimesest sahtlist. Olin päris imestunud kui leidsin ekraanilt kirja „15 vastamata kõnet“, 1 neist oli mu emalt ja ülejäänud olid Markuselt. Huvitav, kas ta helistas selleks, et öelda, et meie vahel on kõik läbi? Kaalusin, kas helistan talle või mitte, otsustasin järgmise päevani oodata ja viskusin meeleheites uuesti voodile ning uinusin.
Kui ma hommikul ärkasin oli kell palju, pidin kiirustama. Mul oli ikka padjakas näos, kui ma lõpuks kooli jõudsin. Otsisin silmadega Markust ja seal ta oligi, vaatas mind oma kutsika silmadega, kuid palju kurvemalt, kui muidu. Võtsin julguse kokku ja läksin temaga rääkima. „Markus.. Kallis...“ ütlesin arglikult „Ma armastan sind ka...“. „Kas tõesti ?“ nähvas ta vastu „Niimoodi näitadki seda, et jooksed lihtsalt minema ?“ Olin väga ehmunud, ma polnud teda kunagi sellisena näinud. Märkasin silmanurgast, kuidas Samanta ja Berit kihistades meist mõõdusid, kuid ei teinud neist eriti välja. „Aga... Ma ei mõelnud seda nii!“ tundsin, et ei suuda enam pisaraid tagasi hoida ja jooksin minema. Markus püüdis mind kinni, tema haare oli tugev. Üritasin lahti rabeleda, kuid asjatult, kuid seejärel tegi ta midagi, mida ma poleks tast kunagi uskunud ja veel vähem, et ta teeb seda kõigi ees...


9.osa „Hirm“

Üritasin lahti rabeleda, kuid asjatult. Seejärel tegi ta midagi, mida ma poleks tast kunagi uskunud ja veel vähem kõigi ees. See oli jõuline, aga meelas ja meeldiv. Iha võttis minus viha üle võimust. Tema huuled olid tulised ja pehmed. Need peatusid minu omadel minutiks, kuid see oleks võinud kesta tunde. Üritasin tagasi manada äsjase viha, aga asjatult, ma tundsin vaid liblikaid enda kõhus. „Palun vabandust Merili, ma poleks pidanud niimoodi reageerima,“ lausus ta rahulikul toonil. Naeratasin talle ning sosistasin kõrva „Mina armastan sind ka!“ Kell helises tundi, me kõndisime tasasel sammul täielikus vaikuses järgmise klassi poole. Selleks oli - oh õudust – matemaatika, ma olen selles täiesti lootusetu! Õnneks oli mu tuju mitu korda tõusnud ja tund läks väga kiiresti.
Tunni lõp#!?!#s mõtlesin just Markust otsima minna, aga ma peatusin poolel teel. Ma tundsin rinnus kripeldust nagu hakkaks midagi halba juhtuma ja Markuse viimase aja käitumine oli väga imelik. Mul tekkis kõhus kõle tunne. Liikusin vaikselt edasi, märkasin Markust koridori lõpus koos Beritiga. kogusin ennast kokku ja sain oma enesekindluse, vähemalt osakese sellest tagasi. Läksin lähemale ja Berit läks minema, põõrates mulle ülbe ja üleoleva pilgu. Nihkusin Markusele lähemale ja vaatasin talle otse silma. Avasin suu, et rääkima hakata, kuid kogu mu eelnev enesekindlus oli kadunud, tema pilgus oli midagi uut. Ta tundus mu jaoks nii kauge ja eemalolev. Kuna ma ei suutnud ühtegi sõna välja pigistada, kallistasin teda tugevamini kui kunagi varem Tema reaktsioon oli hoopis vastupidine - ta lükkas mind suure jõuga vastu seina, tundsin kibedat valu, mis minust läbi käis. Tõstsin pea ja vaatasin Markuse poole - pilgus hirm ja segadus - nägin tema silmis põlevat viha ja jõudu, kui ta rahulikult minu poole suundus. Ta tõstis mu üles, nagu ma oleksin papist, kuid seejärel vaatas ta mulle silma, ning ta pilk leebus, selles oli hirm ja ehmatus. Ta lasi mind lahti ja võttis kahe käega peast kinni ja hakkas midagi sonides taganema.Markus tõstis pea, vaatas mulle silma, silmis kahetsust täis pilk ja jooksis minema. Hüüdsin veel oota, kuid hääl jäi minusse kinni ja kadunud ta oligi, saal oli tühi ja hiirvaikne...


10. osa „Luupainaja“

Vajusin aeglaselt istuli, tundsin ennast väga uimasena. Järgmisel hetkel ma vist minestasin, sest leidsin ennast kodust voodist. Ma ei mäletanud, kuidas sinna sain ja see polnud hetkel ka kõige tähtsam. Ajasin enda raske ja uimase keha voodilt püsti. Teadsin, et näen arvatavasti välja nagu zombi, kuid see ei huvitanud mind, ma pidin kohe saama Markusega silmast silma rääkida. Vajutasin ukselingi – mis tundus raske kui raudkang - lõpuks alla ja väljusin toast, koperdasin trepi poole. Tundsin uimasust, kuid arvasin, et see on tingitud sellest, et ma just ärakasin. Trepini jõudes, aga oli tunne, et mu keha kaalub tonne ning mu silme eest läks mustaks - ma komistasin ja veeresin trepist alla, tehes piisavalt valju kära, et kõik naabruskonnas üles ärkaksid – nii mulle tundus vähemalt. Ma teadsin, et mul on valus, kuid ma ei tundnud seda, ma lihtsalt ei suutnud seda tunda. Nägin, kuidas täpid minu silme ees ühenesid ja muutusid suureks mustaks auguks, kuulsin veel ema kiireid samme minu poole tulemassilmi ning siis saabus vaikus - ma kaotasin teadvuse.
Järgmisel hetkel olin autos, mis kihutas tohutul kiirusel mõõda maanteed. Puud mõõdusid autost seletamatul kiirusel. Vaatasin oma kõrvale, minu üllatus oli suur, sest seal oli Markus pilk vihane ja teele keskendunud. Karjusin „Võta hoogu maha ! Võta hoogu maha, sul pole ju lubegi!“, kuid minu hääl ei jõudnud temani. Ta istus ikka edasi, jalg gaasipedaalil ja pilk kivistunud ning põlglik.
Keerasin pilgu teele, eest paistis midagi, mis tekitas minus veel suuremat hüsteeriat, midagi mille äärele ma olen eluaeg kartnud liiga lähedale astuda - kõrge kaljuserv, mille tagant paistis mässavat merd, selle kalju poole ta nüüd suunduski. Hakkasin karjuma ja teda lööma, kuid ta nagu poleks neid lööke nagu tundnudki ja ka karjumisest ta välja ei teinud. Tema silmis oli sama pilk, ainult, et nüüd põles see veel hullemini – see oli veel vihasem.
Hakkasin hirmust värisema, kõigest mõni meeter veel ja me oleme pannkoogid mõtlesin endamisi. Üritasin ta käsi roolilt vabastada, kuid haare oli kindel ja tugev. Pigistasin silmad tugevasti kinni ja siis see juhtuski, kõik käis ime kiiresti, tundsin, et lendan justkui õhus, kuid sel hetkel, mil auto pidi ninaga maad puudutama ja mõlkis vanarauaks muutuma, mind ja teda siit maailmast igaveseks ära pühkima, avasin silmad ja hakkasin hüsteeriliselt karjuma.
Leidsin end haigla voodis - järeldasin seda valgetest linadest ja kaadervärgist minu ümber – minu pilk liikus ruumis kiirelt ja närviliselt ringi, ma otsisin midagi, kuid polnud kindel mida ja seal see oligi, see mida olin otsinud – tema, Markus oli seal, minu kõrval. Ma olin ehmunud ja üllatunud, mida tema siin tegi? Kas me oleme surnud ja taevas? Kas selline ongi paradiis? Kui jah, lootsin midagi enamat, siis märkasin, et hingeldasin tugevalt ning mu südame löögid olid mitme kordselt tugevnenud. Läks veel mõni minut, enne kui mu pulss taas normaalseks muutus ja ma mõistsin, et see oli kõigest unenägu – väga reaalne ja hirmus unenägu.
Ehmatasin, kui Markus järsku minu kõrval oli ning oma käega õrnalt mu põske puutus, ta ei öelnud sõnagi, lihtsalt paitas õrnalt minu põske ja ma rahunesin. Ta käsi oli kindel ja pehme. Otsustasin, et ei riku seda hetke mõne mõtetu sõnaga, kuid keegi koputas palati uksele ning Markus tõmbus must eemale ning muutus ärevaks. Palati uks avanes...
http://#!?!#/gallery/37791l.JPG
Srry see pole minu kirjutatud, aga see on lihtsalt NIIIIIIII HEA, et ma midin selle enda urgu ülesse panema!!!

Kommentaarid

alisa (25.07.2009 18:59) 
kui teaks kust sa selle leitsid , parim elu PARIMMM järjekas

--------------------------------------------------
Minny100: Hehh jh. See oli ammu.. ei mäleta.