Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Lühijutud / Muu

Väike kiri endale (0)

02.12.2017 15:13, x57 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Mõttetu see elu siin. Ainult haigused, jõhkrad inimesed, kurbus...kas on see ikka nii?
Viimasel ajal olin ma nii keskendunud teiste aitamisele, et ma ei märganudki, kuidas ma ise upun. Vajun järjest sügavamale karstilehtrist alla viivas jões, soovimata end aidata.
Masendus on selline nõme asi, et see tabab järjest rohkem ja rohkem inimesi...või kas on ikka nii? Kurb tuju on loomulik osa inimese elust. Kurbus näitab kas valu või puudujääki. Mõnikord mõlemat. Kuid ta ei näita, mis see on. Niisiis, ei tasu iga pikemat kurvameelsust masenduseks tembeldada.

Ma olen jube laisk inimene. Koguaeg mõtlen ainult vabandusi, miks üht või teist asja mitte teha ja lihtsalt mugavalt enda elu mööda saata. Aga, ehk on aeg lõpetada põgenemine ja tulla välja mugavustsoonist?

Sest mälestused on emotsioonid. Ja emotsioonid tekivad ainult inimesel, kes elab ka väljas, mitte ei vahi nelja toa seina. Jah, ei tasu ootusi mul kõrgeks ajada, aga päris mõttetu on niisama vahtida seina.

Ehk on aeg üles ärgata? Lõpetada põgenemine mineviku eest? Enda tehtud vigade eest? Kõik see üles tunnistada ja lõppude lõpuks jalad maha lüüa ning öeldagi: "Selline ma paraku olen. Mu väärtused võivad muutuda, aga ma iseloomult ei pruugi seda teha. Ja aitab kah sellest. Kui end muuta, siis juba sedasi, et ise rahul olen endaga." Ehk on aeg üles ärgata.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


KrMonteCristo

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima