Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Noortejutud

MINA JA SINA = #1 (2)

28.05.2017 21:04, x289 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

*

Kolisime perega paar päeva tagasi siia Nõmmele. Ema käskis minul lähedal asuvas poes ära käia, et liimi osta, sest siia kolides läks keraamiline vaas katki. Kell on ka palju, ma vist olin pea 2 tundi poes. Appi, ühe liimi pärast nii kaua poes olemine, ahjaa, ma eksisin ära ka seal, kutsusin mingi karmi näoga teenindaja enda juurde ja palusin liimi, mis võtaks kinni keraamilise vaasi. Ta kuulas ära mu jama jutu ja ulatas "Super attak" liimi. Selle liimi nimi võib-olla on tõene, ei tea las ema proovib ära! Küsisin ikka üle, et kindlam olla kas see liim on nii tõhus, et võtab ikka kinni vaasi. Too müüa lähenes mulle ja ütles :
"Kuule tüdruk, kui sulle midagi ei meeldi siis mine minema!"
Ma tänasin siiski teda, kuigi viha klimp oli kurgus. Pärast natuke hiljem hakkasin kodu poole minema. Olin juba oma maja ees, kui torkas mulle silma, et keegi silmab mind. See oli poiss, kes jälgis mind oma sini-sini silmadega. Paistis nii minuvanune. Ta tuli mulle lähemale, ja tervitas mind:
"Tere, kas Te koliste siia?"
"Tere, jaa, ermm....mis siis?"
"See, et ma mõtlesin, ehk saame sõprateks?"
"Hea küll, minu nimi on Caroli."
"Mina olen Carlos, meeldiv tutvuda!" naeris poiss rõõmsalt.
"Tore!" naeratasin.
Äkki küsis Carlos, et kas hakkan käima ka siin Tallinnas koolis. Vastasin, et hakkan käima Tallinna Nõmme Gümnaasiumis. (TNG)
"Ohh..ma käin ka seal. See hea kool usu mind, sa ei kahetse, et sinna kooli tulid!" oli Carlos vägagi rõõmus.
"Kui sobib, kas võin sulle homme kooli tutvustada?"
"Ja, nagu nii mu vanemad tulevad ka, aga võid jah."
"Et homme, siis kell 8:30 algavad tunnid, aga sa oled kindlasti ennem seal eks?"
"No jah, mingi 8 ajal olen seal kohal," olin tõsine.
"Aga kuule, mis su telefon on, või su Facebook, siis tean sinuga ühedust võtta?"
"Mu Facebook on Caroli Numps," ütlesin seda pool tõsiselt.
"Okei, tundub huvitav nimi. Olgu siis, ei oot, kas elad siis korteris või majas?"
"Majas. Enne elasime korteris. Ja sina?"
"Ka majas."
"Olgu, ma ka lähen. Näeme siis homme!" lehvitasin Carlosele.
"Jah, nägudeni!"
Läksin uude koju. Ema ja isa pakkisid asju veel lahti, ometi oleme paar päeva siin elanud. Mõtlesin, et selle ajaga oleks pidanud asjad lahti pakitud olema. Krimpsutasin nina. Ema hõikas "uuest elutoast" hoides käes katkist keraamilist lille vaasi ja küsis:
"Kas käisid ikka poes ja said mulle liimi?"
"Sain jah, ning leitsin uue sõbra ka. Ta on meie naaber, elab vastas majas."
"Ohoo..kas ta tore või selline veider?"
"Noh, pole viga," olin imestunud, et sedasi küsiti.
"Tore, et leitsid kellegi," naeris isa, kes oli ka vaikselt ilmunud elutuppa, ema kõrvale.
"Ole nüüd Volli!" müksas ema teda.
"Ma lähen oma tuppa!" ütlesin emale.
Isa oli siis juba ära läinud. Ilmselt oli juba otsapidi garaažis. Ta ongi autode friik. Tõsiselt, koguaeg passib garaažis ja leiutab midagi mitte vaja minevat. Sellegi eest ta vahest teeb ka vaja minevaid asju, näiteks tegi eelmises kodus emale kööki riiuli. Kuigi see pidas vastu 2 nädalat, olime emaga ta üle uhked, et ta midagigi leiutas kasulikku.
Avasin oma toa ukse. Tuba tundus vanast kodust võõras ja vajab pisut muutmist. Olin väsinud lükkasin oma arvuti sisse, arvuti veel ütles "Welcome Caroli!" Nagu ikka, läksin jälle facebooki, et vaadata mis siis seal sünnib. Oli uut ka, Carlos oli mind sõbraks lisanud 2 minutit tagasi. Mõtlesin, et kas kirjutan talle (Mis teed?) aga ta jõudis enne ette:
CARLOS : Mis teed siis? Oled rahul oma uue koduga?
MINA : Just jõudsin siia facebooki, aga olen rahul jah. Vist lähen magama, väsinud juba.
CARLOS : Arusaadav, aga kell alles 20:00.
MINA : On, on, aga homme raske päev. Uus kool ootab.
CARLOS : Mhm. See hea kool, seal on kõik kõigiga sõbrad.
MINA : Ahaha..isegi siis kui ei tea teda?
CARLOS : Okei, tegin nalja. Kas saaksid minuga nüüd õhtul välja tulla jalutama? Sa ju nagunii uus siin kandis? Tean, et sa väsinud, ehk läheb uni siis ära?
MINA : Hmm...no hea küll. Ütlen siis vanematele ka et lähen välja, nad nagunii teavad, et leitsin sõbra.
CARLOS : Lahe, aga ma ootan sind sinu maja ees. 10 minutiga saad valmis end ju?
MINA : Üritan jah. Tsau.
CARLOS : Tsau!
Haigutasin ja siis sulgesin arvuti. Sätisin valmis end ja läksin ütlema, vanematele, et lähen välja sõbraga. Nad olid nõus, kuigi nad tahavad mu sõpra näha, ning tema vanematega soola-leiva pidu teha.
Carlos ootas mind minu maja ees. Tal oli seljas veider pusa ja teksad. Seal pusa peal oli kirjas "Dream is rock", kui ma lugesin seda hakkasin naerma. Ta küsis, et mis mul viga on, siis näitasin ta pusa peal olevale kirjale, ta täpsustas : "See ongi nii ju, unistus ongi rokk." naeris ta.
Pärast poiss rääkis maast ja ilmast. Oli meeldiv rääkida temaga. Ma enamus aega vaikisin, kuna vaatasin taevast. Siis vastasin, kui ta ütles Uuu..kuuled või? Nii me siis rääkisime ja uitasime, kuni sinna poe juurde välja kõndisime, kus ma liimi ostsin. Pood oli siis lahti veel, ometi oli kell juba üle 9 õhtul. Läksime poodi, Carlos ostis mulle jäätist! Nii armas temast. Olime peaaegu terve tee vait, kuni ta katkestas vaikuse ja küsis :
"Miks sa siis eelmisest koolist ära tulid? Või kus sa ültse pärit oled?" oli ta elevil.
Kohkusin. Siis ma kogusin ennast ja rääkisin :
"Olen siiski Tallinna tüdruk. Elasime ennem korteris, Lasnamäel. Meie naaber oli üks venelane, kes ei sallinud meie peret sugugi. Ükskord läksin kodu, kui see venelane koristas treppi ja käratas pool aksendiga : "Mida sina siia otsid, see pole sinu kodu! Ma veel näitan teile!" Ta virutas mulle harjaga vastu selga, selg oli pool päeva valus."
Carlos naeris, kuid muutus kohe taas tõsiseks. Jutustasin edasi.
"Rääkisin vanematele, et mina siia elama ei jää, tehke mis tahate, see venelane on ausõna HULL! Ema jäi siis mõttesse. Ta ütles mulle, et mine oma tuppa, ma arutan isaga. Kui nad kunagi ära arutasid siis, nad tulid minu juurde ja rääkisid mida nad mõtlesid :
"Me Mariga (Mari on mu ema nimi) arutasime, et kolime siit kandist minema, sest see venelane oli meie vastas naabrile puuga virutanud, kui too üle venelase vaiba kogemata astus. Temaga pole kõik hästi, loodame, et ta paraneb kunagi normaalseks" lohutas isa. Ema noogutas. Ma olin vait, kuid meenus siis, et mis saab koolist kus käin, ema ütles, et lähed uude kooli. Ühesõnaga, kolimine nõudis uue kooli valimist. Ja nagu lubatud sai ka tehtud, võttis aega, aga oleme nüüd siin Nõmmel."
"Loodan väga, et siin naaberkonnas selliseid pole." ütlesin veel peale.
Carlos oli jahmunud. Kindlasti ta ei oleks osanud aravata, et selliseid ka maamuna peal leidub.
"Einoh, ma olen sõnatu."
"Jaa..selline elu oli meil seal." ütlesin ja sõin oma jäätise ära.
Siis rääkis ta enda elust ja muust maailmast, kui vaatasin kella, et kell on palju. Ütlesin, et lähen ära. Homme vaja kooliga tutvuda. Ta oli nõus ja läksime koos tagasi.

HOMMIKUL

Tõusin hommikul kella 7 ajal ülesse ja siis vaatasin, et Carlos oli mulle veel helistanud. Ajasin end püsti ja läksin pesema. Vaatasin end peeglist, mulle vaatas vastu väga imelikus ilmes inimene, see pole MINA! Ma olen nii võõras siin peeglis. Kui ära pesus käisin, läksin riideid vahetama.
"Uus kool, uued inimesed." ütlesin iseendale.
Läksin alla ema ja isa käest küsima millega nad kooli juurde lähevad, nad ütlesid, et lähevad autoga, aga ma võin minna sõbraga. Ohjah.
"Igatahes mul igav ei hakka!" ütlesin pool tõsiselt.
"Ei, ei seda küll ei juhtu, et sul igav hakkab!" nüüd naeris ka Volli.
Ema muigas selle peale.
"Olgu, ma hakkan minema, Carlos ootab mind all." Kuigi ema mõtles, kes see veel on. Pärast kooli saab ta teada!
"Jah, mine mine!" hüüdis ema, pika vaikuse peale.
Carlos ootas mind jällegi mu maja ees, kui trepile jõudsin vaatas ta mulle väga pinksalt otsa. Ohkasin ja astusin välja.
"Sa oled väga kena!" punastas ta.
"Ohh..jah. Panin selga ka uued riided!" laususin.
Hakkasime sammuma. Ta rääkis terve tee koolist, kuni võttis vaikselt mul käest kinni. Ma lasin sellel juhtuda. Oli tore käsikäes kõndida.

KOOLIS

"See...see on nii ilus!" olin hämmastuses.
" Tere tulemast uude kooli!"
"Vau, see on suurem isegi kui endine kool."
Tegin esimese sammu koolimajja. Kõikide pilgud olid minu poole pööratud, kes vähegi mind nägi. Ilmselt oli siis juba vahetund, kuna paljud olid telefonides ja kisasid. Carlos lasi mu käest lahti. Hakkasin ringi vaatama, kui Carlos mu juurde tuli ja ütles:
"Eh, näe siin asub meie klass!"
"Oot-oot kas me käime samas klassis?"
"Jup. Sa käid ju 12-ndas?"
"Nojah."
Nüüd olin minagi põnevil. Alguses käisime alumise korruse läbi, Carlos seletas isegi kooli maalide tähendused ära, igatahes igav mul polnud. Samuti klassiruumid oli suured ja hubased. Kõndisime peaaegu kooli läbi. Siis pärast jõudsid ka minu vanemad kohale. Nemad läksid kohe klassijuhatajaga vestlema. Hiljem pidin minema direktori juurde aru andma. Tema kabinet oli lahe. Aga tema enda nägu oli karm.
"Niiet, te soovite siia kooli astuda?" tegi ta algust.
"Jah."
"Saan ma õigesti aru, et te õppisite eelmises koolis väga hästi?"
"See on tõsi. Mul olid kõik ained positiivsed (s.t et kõik olid neljad- viied)."
"Ahaa..siis on hea. Mul ei ole muud öeldagi, kui TERE TULEMAST!"
Ma olin šokis. Tõusin toolilt, vaatasin direktorile otsa, tänasin kättpidi ja astusin kabinetist välja. Ukse taga ootasid vanemad ja Carlos. Vanemad kallistasid mind. Nad olid väga õnnelikud, nad aimasid ilmselt, et saan siia sisse. Direktor kutsus pärast õnnitlusi minu vanemaid, et saaks kooli eeskirjade ja muude asjadega tutvuda. Nii me jäimegi ukse taha Carlosega, ta kallistas mind. Mul oli enda üle väga hea meel! Mõtlesin, et hea kui õpid hästi.

KODUS

Sai ka kool vaadatud. Läksin koju. Ema ja isa olid ammu kodus, Carlose vanemad pidid minu vanemate juures olema. Ning mina tulin üksi jala, kuna Carlos tahtis enda kodus mingit üllatust teha. Carlos ise oli enda kodus. Et seda näha pidin tema pool vantsima. Carlose vanemad ja minu vanemad lõpuks kohtusid, arvatavasti juba soola-leiva pidu käib, naersin poole tee peal, vaadates oma majas helkivaid tulesid.
Lõpuks jõudsin sihtkohta, poiss tuli vastu ja juhatas enda tuppa. Carlose tuba oli ilus. Seest oli kõik tip-top. Eriti meeldis mulle tema toas seina värv, see oli sinine, mu lemmik värv! Istusin ta voodi peale ja läksin Facebooki. 2 uut sõpra juba, Kati ja Kairi, mäletan ,et nad tutvustasid kohe endid koolis, kui oma tulevases klassis olin. Ütlesin seda ka Carlosele, et sain juba sõpru. Too plaksutas käsi ning ta vaikis, vaadates aknast välja. Katkestasin vaikuse ja küsisin:
"Ja mis see üllatus siis on?" olin uudishimulik.
"Ee..ee...see on, on siin!"
Ta ulatas mulle lilled. Vaatasin talle otsa ja ütlesin, et poleks vaja olnud, ning ma korraga ka punastasin. Vaatasin põhjalikumalt teda ja nägin tema sini-sini silmades enda peegelpilti. Ta astus paar sammu lähemale, ja ta silmad jõudsid mulle lähedale. Sulgesin silmad ja mõtlesin, kas ta suudleb mind. Jah, ta suudles mind! Lasin sellel juhtuda. Siis tõmbusin eemale, tema sasis oma tumedaid juukseid ja punastas. Hakkasime naerma.
Mul oli hea meel, et sain lilli! Hea tunne kohe.
Järgmine päev on nagunii kool, ja veel esimene päev seal koolis. Ootan seda väga!
...

Autori kommentaar »

Tegin natuke ümber jutu. Loodan, et nüüd huvitavam! :)

Lugu jätkub siin: "MINA JA SINA = #2" »


Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


lovekata

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

ChemistrY

Ta osutas enda selja taga olevatele lilledele. Mina kohe ütlema pole vaja, mis sa nüüd! - see teine lausa vajab veidi parandamist

Tore jutt, ilusti kirjutad.
Pööraks tähelepanu, et kui otsekõne lõpeb, siis kasuta koma enne jutumärkide lõppu, mitte punkti. Punkti kasuta siis kui sa ei kirjuta edasi, et ütles ta või naeratas ta. Üldse soovitan tekst uuesti üle vaadata.
Tekst oli muidu ladusalt kirjutatud. Võiksid muidugi kirjeldada rohkem. Neid kohti, karaktereid, et lugejal hakkaks fantaasia lendama ja need silme ette tuleks.
Kindlasti jätka. Ära jäta pooleli Lendavat sulge!
 

lovekata

Aitäh nõuannete eest!
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima