Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Võistlused / Kord ühel vihmasel ja tormisel suveööl... TULEMUSED

Lugu järgmiseks raamatuks (1)

23.06.2017 10:32, x205 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

STSEEN 1

Kord ühel vihmasel ja tormisel suveööl, kui gümnaasium oli just lõppenud, aga ülikooli sissesaamiskamm ei olnud veel alanud, mõtlesime sõpradega, et viimaste koosveedetavate päevade nimel võiks välja minna. Lihtsalt välja minna. Gümnaasiumi lõpp oli olnud tormakas, viimastes matemaatika konsultatsioonides oli näha ainult väsinud ja tülpinud nägudega eksinud hingi - kõik võitlemas vaid enda parima eksamitulemuse eest. Vaja oli ju saada võimalikult tugev tulemus. Mina vajasin vähemalt 80-punktilist tulemust, sest see oleks kindlustanud kindla ülikooli koha. Sõprussuhted ja sotsiaalne staatus oli tol hetkel tahaplaanile jäänud, kuid nüüd, pärast suurt pingelangust, oli kõigil jälle soov kokku saada.
"Vabandust, teie idee kõlab hästi, kuid ma isiklikult ei jaksa teiega täna kaasa tulla. Olete kindlad, et ikka lähete? Vahest magaks veel ühe normaalse öö, sooviks oma 10 tundi täis teha," seletas pikajuukseline Grettel tempokalt. Grettel oli alati kõiksuguste plaanide vastu, see oli ta loomuses. Leidis vigu, kritiseeris, kuid samas ta oli ideaalne opositsioon, kes muutis lõppkokkuvõttes meie plaanid ideaalseks. Või noh, nii ideaalseks kui saab midagi lootusetut teha.
"Hah, ei. Ma lähen homme linnast ära ehk siis see on meie viimane õhtu koos, enne uusi katseid, so yeah.." ütles Saamuel, kes ei olnud üldse enam kindel, kuhu kooli tema tahab minna ja kuhu teda üldse sisse võetaks. Kõik me teadsime, et tal ei läinud eksamitel hästi, kuid Saamuel ei paistnud liialt muretsev selle pärast.
Vaatasin arutlejaid pingsalt: ma ei olnud ainuke, kes ei osanud hetkel nendega kaasa rääkida. Muidugi, seiklus kõlab nagu midagi põnevat, kuid teades meie ühist minevikku, saab keegi jälle haiget või tekib lihtsalt mõttetu draama poole reisi pealt ning me hakkame tagasi tulema, ilma seiklust lõpetamata.
Saamueli ja Gretteli vaheline arutelu oli hakanud vaibuma. Grettel vaid ütles: "Vabandust, Saamuel, aga mina olen väsinud. Loodan, et mõistate mu tänaõhtust lahkumist? Ma soovin magada."
Saamuel vaid noogutas. Ta teadis, et ei saa midagi teha, kui mõni ei taha kaasa tulla.
"On veel äraminejaid? Tahaks teada kindlat summat inorder to teha ideaalne plaan valmis. Hands up, kui jääd siia!"
Vaatasin, kuidas Grettel pani oma jope selga ja lehvitas enne ära minekut. Eks see ole kurb, et ta ei tule kaasa, aga andestatav. Tõstsin oma käe üles, sest ei oleks jaksanud Saamueli vinguvat kaebluseid kuulata. Umbes viis kätt tõusis veel.
"Kah asi," lausus ta rahulikult, "eks me lähe siis täna väiksema seltskonnaga."

STSEEN 2

Saamueli ideaalne plaan ei tundnud enam isegi mitte hea. Ta proovis mulle seletada, et oli paar nädalat tagasi leinud metsast mingisugused Nõukogude-aegsed pommivarjendid sügavalt metsast ning nüüd ta tahab ka meid sinna viia.
Kuulsin tagantpoolt Rene kaeblevat häält: tema disainertossud olid porised.
"Need olid lumivalged täpselt 42 minutit tagasi! See ei ole okei, mees!"
Rene oli pahane, aga millal ta ei torisenud? Eksamite pinge oli ta eriti üles kerinud. Ta oli peaaegu ühes Inglismaa ülikoolis sees, kuid ta peab tegema seal koolis ühe lisatesti, et tõestada oma kõrgemat ingliskeele taset - C2 taset - kuid ta pole kindel, kas tal ikka õnnestub.
"Uhhuu! Uhhuu!"
"Mis see oli?" hüüdis Linnea arglikult. Linnea ei ole kunagi osanud vaikselt ehmuda. Ta ei oska oma hirmudega tegeleda ja seetõttu teeb ta ka vahel rumalaid otsuseid paanikaolukordades.
"Raksaki!"
Kuskil murdus puu ja kukkus elektritraatide peale. Need halvaendelised kurjakuulutavad hääled ei meeldinud mulle ja samm mu jalgades kiirenes. Hoolimata näkku pekslevatest okstest läksin üsna pea üle jooksule ning üritasin leida väljapääsuteed sellest pimedast ja paksust metsast. Jooksin, sest ega minagi ei oska oma hirmuga tegeleda ning keha käsib põgeneda. Lisaks hakkas taevast kallama nagu oavarrest ja päike loojus nii kiiresti, et mõne minuti pärast peaaegu et ei näinud näppugi suhu pista.
Ma ei kuulnud enam oma sõprade hääli ja ma ei teanud, kus ma olengi. Läbi hingeldamise ning paaniliste mõtete torkas mulle ootamatult pähe, et kui kunagi elusana välja jõuan, panen kõik viimse detailini kirja ning talletan memuaarideks.

STSEEN 3

Tikk, tokk. Tikk, tokk. Kell tiksus uinutavalt ja varjud õõtsusid seinte peal. Varjude mäng oli lummav ja kuna ma olin väga väsinud, nägin neis leekides kujusid - draakon, printsess, mets.. Ükstapuha, mis sõna sa pakud, ma olen seda juba näinud.

Istun hubase kamina ees. Toas on soe ja tuli leegitseb julgustavalt. Mu käsi on valge marlisidemega kinni seotud ning põsk veidi sinine, ent muidu olen terve ning liikumisvõimeline. Mõtted mu peas ei anna mulle rahu. Tegin endale just tassi sooja auravat teed ning kätte võtnud sulepea, et kõik krabisevatele lehtedele kirja panna.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


trintsu123

Kinkimine

 X 1
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Otta



 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima