Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Muu

Preili Ananas / Peatükk 7 (0)

04.03.2017 15:32, x166 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

7. PEATÜKK

Öö möödus rahulikult. Ainuke häiriv unetegur võis olla ainult Katie süütu norskamine. Tõesõna ma ei laseks teda oma voodisse, aga täna oli eriolukord. Vähemalt ei tantsinud Pähklipurejat mu linade vahel.
Hommikul ärkasin mina muidugi esimesena. Õnneks oli laupäev ning ärkamiseks jätkus aega küllaga. Esimese asjana hakkasin hommikusööki valmistama – keetsin riisiputru. Kui see oli valmis, hakkas aju nõudma millegi magusa järele. Haarasin sügavkülmast esimese ettejuhtuva toormoosi, mille ema oli eelmisel suvel sinna varunud. Tollal ütlesin, et meil ei lähe seda niikuinii vaja, aga tagantjärgi seda meenutades, kahetsen öeldut päris tõsiselt.
Ausalt öeldes, igatsen oma ema rohkem kui keegi teine. Ma igatsen tema naera, puudutust ning tema kaitsvat hoiakut minu suhtes. Enne, kui ema depressiooni langes, olime väga lähedased. Muidugi meil oli tülisid, aga valisin emaga koosolemise iga kell üle oma sõprade pidude. On veel asju nagu hakklihakaste ja mesimagus õunakook. Põhimõtteliselt kõik toidud mis ta valmistas, suurendab hirmu selle osas, et ma võib-olla ei saa teda kunagi enam kokkamas näha. Igatsen lokkamisega kaasnevat kiirust, mida alati ema puhul imetlesin. Tõesõna, ka temast oleks kunagi võib-olla sprinter saanud. Ta tegi kõiki asju nii kiirelt, et nad näisid lihtsatena. Pesu pesemist ja triikimist pole ma siiamaani veel selgeks saanud. Igatsen ta lõhnaa, igat hingetõmmet ja pisiasja, millega kord juba nii harjunud olin. Igatsen seda kõike nii väga, et pisar tuleb silma. Täpselt nii palju võib tähendada üks pisike karp toormoosi.
Keetsin pudru kõrvale ingveriteed ja asusin pudru kallale. Ma polnud juba väga ammu foorumis käinud ning enne kui arugi sain, logisin foorumisse sisse. Drake22 – lt või nüüd juba Markilt polnud ühtegi teadet. Kas ma tõesti hirmutasin ta eemale? Äkki ta ootab minu reaktsiooni? Mõtisklesin ja jõudsin arusaamale, et midagi pole enam kaotada ning on aeg olla see julgem pool. Enesekindlalt otsustasin kirjutada esimesena:
Miss Ananas says (9:12): Hey
U up?

Minutid möödusid, vastust ei tulnud. Ootasin veel igaks juhuks paar minutit, aga asjata. Andsin alla ja suundusin kuuma joogiga hoopis diivanile. Klõpsasin televiisori käima ja nagu ma ennustasin oli igal pool juttu Adam Ryanist. Olin eilsest kontserdist ikka veel väsinud ja lülitasin ekraani välja.
Peale hommikusööki viskasin nõud kraanikaussi ligunema ja läksin duši alla. Enne, kui olin jõudnud vannitoa ukse lukku keerata, kõlas kõrvaltoast karjatus. Sellele järgnesid kaks mürtsu, seitse jooksusammu ja kilje: „ CARMEN, YOU ARE HOT!“
Tegin segaduses ukse lahti, mis oli muidugi viga ja poolpaljalt vastasin: „What?“ Katie pilgutas silmi ja ütles siis veelgi elavamalt: „ Car, you´re literally everywhere! Twitter, Instagram, TMZ! People are hashtagging you! Everyone is looking you up right now!“
„What on earth are you talking about? Calm down,“ küsisin uuesti. „Look! That´s the picture!“ näitas Katie nüüd oma telefonis pilti minust ja Markist, kus me oleme VÄGA lähestikku. See oli väga ebamugav mu jaoks: „ Where did you get this? Who took it?“
„Carmen, why did you not tell me you knew Adam´s brother? ignoreerib Katie mu küsimusi ja jätkab samas vaimus. Ma olin ikka segaduses: „What Adam?“ , „Adam Ryan! How do you not know him? We were at his concert yesterday!“ muutus Katie juba väljakannatamatuks. „Mark and I know each but he never told me he even had a brother. Maybe peole think he´s someone else. This can´t be true,“ seletasin ja Katie vajus hämmingusse: „ Wait, so you DO know him? How? You must tell me everything!“ Vastasin: „ There´s nothing much to say here. I met him online and um..“ Katie oli uudishimust lõhkemas: „ And?!“ , „And we kind of met, so… um, yeah. That happened.“ ma ei suutnud lauset lõpetada. Toas valitses vaikus. Katie katkestas selle küsides solvunult: „ Why didn´t you tell me?“ Kehitasin õlgu. Katie paistis lõpuks aru saavat, et ma olen poolpaljas ja ma külmun mõne hetke pärast. Ta lahkus vannitoast ohkega ja ütles: „ We will talk about this,“
Tundsin ennast süüdi, et polnud Katiele foorumist rääkinud, aga nüüd oli liiga hilja. Kui olin lõpetanud, panin kiiresti töövormi selga ja ruttasin uksest välja. Katie hõiskasin: „Katie, I´m going out right now, we´ll have a movie night when I come back!“ Enne kui Katie midagi vastata jõudis, olin juba õues.
Jõudsin tööle õigeks ajaks ja kordki oli mul elus millegi üle hea meel. Kohale jõudes olin sunnitud läbi rahvamassi pressima, et näha, mis kohviku uste ees toimub. Terve õu oli täitunud ajakirjanike ja reporteriga. Ma ei jõudnud silmagi pilgutada, kui keegi oli juba karjunud: „ LOOK, IT`S HER!“ Sekunditega, jah sekunditega teleporteerusid tosin ja rohkem ümber minu. Ma pidin küsimuste vahele ära lämbuma. Ma ei osanud ennast aidata ja panin jooksu. Jooksin kohviku ustest sisse ja põgenesin tagaruumi. Mis just juhtus?
Seda sama tahtis teada mu ülemus. Seletasin talle, et olin suhelnud väga “kuulsa“ inimesega ja ma ei oska ennast selle osas kaitsta. Boss kuulas kogu juttu kulm kortsus, kuid siis ta muigas ja sõnas: „ Me võime seda enda kasuks pöörata. Kui inimesed saavad teada, et sa siin töötad, on ju ka minul rohkem kliente. Eks? Ma ütlen sulle, kui meil läheb hästi, teen sulle ametikõrgendust,“ Neelatasin, jäädes vastuse võlgu. Boss lahkus toast lootusrikka ilmega ja näitas köögi poole, et ma tööle asuksin. Nüüd tuli palvetada, et mind vahepeal surnuks ei tambita.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Diamonddx

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima