Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Muu

Preili Ananas / Peatükk 6 (0)

27.02.2017 14:55, x163 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

6. PEATÜKK

See oli tema. Mees, kellega olin paar tundi tagasi kohtunud ja väidetavalt ka armunud. Olin täiesti tardunud, mitte ükski osa mu kehast ei suutnud liigutada. Olin hämmastunud, et ta seisis päriselt, minu ees, sealsamas. Paar tundi tagasi oli kõik nagu üks udune unenägu, aga nüüd hakkasin uskuma, et see kõik toimus päriselt ning ta tõesti ongi olemas. Ta pööras momentaalselt ümber, vaatas kiiresti üle rahvasumma ja peatus. Tema pilk oli jäänud pidama minu suunas. Ta nägu oli algul tuim, kuid siis hakkas talle meenuma, mis just oli juhtunud. Ka tema jaoks tuli see kõik nii suure üllatusena, kuid ta suutis oma ärevust varjata. Tema suule ilmus midagi naeratusetaolist ja ta silmad lõid särama. Enne kui suutsin mingit vastureaktsiooni saata, haaras Katie mu käest ja tiris mu endaga kaasa. Tal olid piletid käes ja kiirustasime läbi koridori, et uude järjekorda seista. Pidin teda aeglustama ja ütlesin: „ I really need to use the restroom,“ Katie pööritas silmi ja naeratas siiski: „ Make it quick,“ Ruttasin tualettruumi ja esimese asjana lasin kraaniveel joosta. Vesi oli jääkülm. Voolav vesi oli jahutav, samas ka rahustav. Hingasin mitu korda sisse – välja. Jalad olid nõrgad ja närv oli sees. Kuidas suudab üks inimene mind nii tundma panna? Peagi astusid uksest sisse teised tüdrukud ja teesklesin kohmetult soengu kohendamist. Sellest polnud eriti abi ning asi läks sujuvalt üle huulepulk. Ekstra kiht huulepulka tundus sellel hetkel lohutav, seega otsustasin selle kasuks. Vaatasin, et kastanpruunid huuled sobivad täna paremini mu kleidiga kui tavaliselt. Peegelpildis tundus kõik neutraalne ja mitte ülepakutud. Kuidas päriselud lood on, seda ei saa ma vist kunagi teada. Hingasin veel viimast korda sügavalt sisse, lükkasin selja sirgu ja marssisin uksest välja. Uksest välja astudes, muutus ka õhkkond ning muutusin uuesti närviliseks. Mis siis kui ma teda uuesti näen? Raputasin pead. Oli aeg ennast kokku võtta.
Olin ära olnud piisavalt kaua, et Katiegi oli muutunud murelikuks. „ Is everything alright? You look really pale. If you´re not reeling well we can go home and I´ll get you…“ katkestasin ta poole sõna pealt: „Katie, everything´s fine. I´m not going anywhere,“ Selle peale Katie taganes ja üritas mu igapäevast masendavat tuju veel masendavamaks muuta. Selle asemel ta naeratas ja sisenesime rahvast täis saali.
Õhus oli tunda elevust, rahulolu ja alkoholi. Saalis olid peamised noored tüdrukud, kes ei suutnud rõõmukilkeid tagasi hoida. Teadsin sealsamas, et sellest kujuneb üks pikk õhtu.

Peale kontserti…

„ SO, WHAT DID YOU THINK?“ küsis Katie natuke liiga valjult. Üritasin teda rahustada vastates talle: „ For god sakes, Katie. Keep your voice down or I´ll start to regret this hole thing. We´ll talk abou this when we get home, okay?“ , „ Really?“ pärib ta ja hakkab itsitama. „Really, really, now let´s go,“ ja surusin Katiet läbi rahvamasside aina edasi. Ei möödunud sekundidki, kui ma poleks tema peale mõelnud. Kaotasin hetkeks tähelepanu ja olin juba suutnud kellelegi niimoodi otsa joosta, et komistasin ja me mõlemad lõpetasime kõhuli maas. Olin nii segaduses enne, kui jõudsin aru saada, mis või miks ma just kukkusin. „Are you alright, miss?“ küsib too, kellele olin peale sadanud. Imestasin, et ta polnud veel õiendama hakanud. Kui talle vastamiseks otsa vaatasin sain aru miks. Mu avatud suu sulgus ning jäin täiesti liikumatult teda jõllitama. Ta aitas mu püsti. Ma ei saanud midagi parata, aga ma punastasin rohkem kui mõni väike tüdruk. See oli TEMA… JÄLLE. Kui piinlik! Ta oli mulle nii lähedal, et muutusin veel tagasihoidlikumaks, kui ma seda juba olin. „Mark,“ tutvustas ta end ja ulatas “ametlikuks“ tutvuseks käe. Me ju tegelikult ei saanud üksteise nimesid enne teada, seega see oli teistmoodi. Laususin viimaks: „ Carmen, nice to finally know your name,“ Ta naeratas. Põselohud ta suunurkades muutsid ta siiramaks. Teda oli ilus vaadata. „You should definitely be more careful next time. It´s called avoiding injuries,“ lisas ta ning ma muidugi purskasin naerma nagu mingi hobune. Jätsin hüvasti, kui nägin Katiet ihuüksi värava juures.Tänasin teda nõuannete eest ja tulin tulema. Nii piinlik. Mul oli oma piinlikuse pärast nii piinlik, et õudne. Liiga palju piinlikkust. Pistsin põhimõtteliselt jooksu, kui olin piisavalt kaugele jõudnud. Ehkki ma polnud joonud, oli pea ähmane ja mõtted tundusid udusena. Haarasin Katie kaenlasse ja istusime esimesse lähedalolevasse taksosse. Teel koju Katie tukkus ning kõik paistis olevat rahulik.
Korteri ees tänasin juhti ja maksin sõidu eest. Lükates taksoukse kinni, pidasin õhtut lõppenuks. Oli olnud väga emotsionaalselt tohutu päev minu jaoks.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Diamonddx

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima