Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Lühijutud / Muinasjutud

Võlupeegel (0)

15.01.2017 23:33, x215 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Elas kord tüdruk nimega Eliise. Ta oli lühikest kasvu, pruunide pikkade juuste ja siniste silmadega sõbralik tüdruk. Talle meeldis raamatuid lugeda, õues jalutamas käia, teed juua ja fime vaadata.
Neiul ei olnud ühtegi sõpra, kuigi ta oleks neid endale väga tahtnud. Tal oli enda tuba, mis ei olnud väga suur, aga ühe väikese tüdruku jaoks igati sobiva suurusega ruumike. Seal oli kapp, kirjutuslaud, kitsas voodi ja toanurgas oli kõrge potitaim. Tüdrukul ei olnud oma toas peeglit ja ta pidi end peeglist vaatama vannitoas. Kaks aastat oli ta seal majas elanud ja ikka ei olnud tal peeglit ning see hakkas teda väga häirima. Ta ütles isale, et soovib enda tuppa suurt peeglit, et ei peaks end vannitoas peeglist vaatamas käima. Isa oli nõus, et see on probleem ja Eliisele ostetigi peegel.
Peegel oli kõrge, peaaegu maast laeni, aga ei olnud väga lai. Eliise oli rahul, et sai endale lõpuks oma peegli ja hoolitses selle eest hästi. Ta puhastas peeglit tihti ja ei läinud kunagi sellele ühegi terva asjaga vastu, et peegel kriipida saaks. Ühel päeval, kui Eliise jälle oma tuba koristas ja seejuures peeglit puhastas, sai ta suure üllatuse osaliseks. Nimelt siis, kui ta oli puhastuslapi peegli peale pannud, et seda puhastama hakata, läks neiu käsi koos lapiga peeglist läbi. Alguses oli tüdruk tardunud ja tal jäi ehmatusest isegi suu lahti ja ta vahtis ainiti peeglit. Ta ei suutnud uskuda, et selline asi just juhtunud oli. Mõne aja pärast, kui ta oli ehmatusest üle saanud, proovis ta ka teist kätt peeglist läbi panna ja see õnnestus! Järgmine samm Eliise poolt oli see, et ta astus kahe jalaga peeglist läbi, puhastuslapp käes. Siis ta kukkus mõne hetke ja maandus jalgadele.
Koht, kuhu ta maandus, oli üpris sarnane Eliise kodumetsale. Puulehed olid rohelised, sammal oli roheline, muru oli roheline, puud olid pruunid ja päike säras kollaselt. Ainus ebatavaline asi selle koha juures oli see, et seal oskasid linnud, loomad ja puud rääkida. Neiu sai nende kõigiga kiiresti sõpradeks ja ta oli õnnelik, sest ta oli endale alati häid sõpru soovinud, kellega lihtsalt koos olla. Üks rebane rääkis tüdrukule, et kui neiu tahab tagasi koju minna, peab ta minema jälle läbi peegli, mis on rebase uru kõrval ja kui ta sellest läbi läheb, jõuab ta oma tuppa tagasi. Tüdruk läkski mõne aja pärast koju. Ta ei rääkinud võlupeeglist oma vanematele sest ta kartis, et nad ei luba tüdrukul võlumaal käia. Eliise hakkas iga päev läbi peegli minema ja käis võlumaal ringi ning imetles seda, aga ühel päeval juhtus kurb lugu.
Neiu oli pikka aega loomade ja puudega rääkinud ja tahtis koju minna, aga kui ta peegli juurde läks, et sellest läbi minna, hakkas peegel vastu. Tüdruku käsi ei läinud enam peeglist läbi. Üks lind teadis rääkida, et samal ajal kui Eliise oli võlumaal viibinud, kukkus neiu toas seinal olev peegel põrandale kildudeks. Preili vanemad olid vaatama läinud, mis juhtus, aga tüdrukut ei olnud enam enda toas ja väikese toa põrand oli klaasikilde täis.
Kui Eliise veel surnud pole, elab ta siiani võlumaal oma heade sõpradega lõbusat elu.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Mennu333

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Samalt autorilt

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima