Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Võistlused / Minu parim sõber - TULEMUSED!!

Parim sõber - Imekaunis Klaver (3)

23.10.2015 11:13, x455 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Kõigil meil on midagi või kedagi südamelähedast, kes on meile kallid või kes meile midagi tähendavad. See võib olla mõni sümboolne objekt või ese, kuid võib ka olla keegi kallis inimene, kellele me suudame usaldada oma mured ja rõõmud.
Võib küll ehk tunduda tundetu või veider, kui ütleksin, et muusikainstrument suudab ületada minu silmis kõik inimesed. Minu puhul oleks selleks muusikainstrumendiks otse loomulikult klaver. Ka sõbrad on olulised ja sõpru on vaja, kuid selle all mõtlen seda, et kui sõbrad või teised inimesed mind jätavad või sootuks põlgavad, on klaver mulle alati olemas. Ilma sõpradeta oleksin ma kindlasti kurb ja üksildane, kuid klaverita ei näe ma otse öeldes elul mõtet. Ma olen õnnelik, kui ma saan lõunal üles ärgata, mõelda oma mõtteid ja kergelt midagi klimberdada, enda näppude ja klahvidega helide kaudu muusikat luua, ennast selle kaudu väljendada ja oma fantaasiamaailma kujundada. Ilma selleta mööduks mu elus kas katusel, kontoris või ükskõik kus mujal, kus poleks kaugeltki nii meeldiv kui klaveri taga.
Klaver on väga usaldusväärne ja heatahtlik sõber, kaunis oma imeilusa voolujoonelise kuju, kaane, logo ja eriti sisuga. Tal on kaheksakümmend kaheksa lumivalget ja silmipimestavat valget ning süsimusta poleeeritud klahvi. Ta kunagi ei ütle kellelegi halvasti, küll aga peegeldab inimest. Kui mõni pahatahtlik inimene tema peal oma mängu proovib, ei ole ka klaver oma kõlaga tema vastu kuigi kena. Tema teab, kellele tema kuulub ja kes teda väärib ning teda väärivad ainult parimad. Olen väga õnnelik ja uhke, et mul just selline parim sõber on.
Oma parima sõbraga me veedame palju aega koos. Seda jämmides, improviseerides, mälestusi meenutades kui ka rasket tööd tehes, kuid me suudame isegi kõige raskema ja keerulisema töö teha endale nauditavaks. Mõnikord oleme üksteisele isegi toeks, näiteks mina puhastan teda ja hoian teda töökorras, tema aga on mulle inglise keele õpiku hoidjaks, kui ma oma diktsiooni harjutan või solfedžo vihiku hoidjaks, kui ma tema abil meloodiaviise laulma õpin. Kahjuks ei saa ma talle alati toeks olla, kui tal näiteks mõni keeleke häälest ära on, mõni klahv päris koledat häält teeb või ehk ei teegi. Tihtipeale võtame seltsi ka mõne kolmanda sõbra, näiteks laulja või hoopis teise pianisti. Mõnikord saab isegi neljakesi koos musitseerida, kui teeme klaveriduot kahel klaveril. Suurema kammeransambliga me veel mänginud pole, kuid küll ka see hetk kunagi kätte jõuab.
Klaver mõistab mind kõige paremini. Tema teab minu emotsioone ja aitab mul endas selguseni jõuda. Tema peal on võimalik väljendada ennast erineva mänguga – imeilusa ja õrna või hoopis dramaatilise ja mõjuva meloodiaga, kergemeelselt klimberdades lihtsaid etüüde või hoopis lauludele saateid mängides, nii jazz-, pop- kui ka klassikalises stiilis. Väga tihti tuleb ette tundide viisi tööd, kui ma töötlen ja viimistlen muusikalisi fraase perfektsuseni. Muusika on see, mis meie kahe koostööl tekib ning mida me väga tähtsal kohal oma elus peame. Muusikat saaab vormida ja kujundada oma äranägemise järgi, nii nagu Looja seda ise tahab.
Kuid alati ei ole meie koostöö suurepärane. Minu sõpra kasutavad ka teised klaverimängijad ja kõik ei pruugi minu sõpra nii heatahtlikult kasutada. Kui minu sõbrakesel on midagi rikkis, keeled häälest ära või klahv katki, siis tekivad meie koostöös tõrked. Selle tõttu ei pruugi meie loodud muusika nii ilus kõlada, kui sooviks. Kontsertsaalides aga on mu sõber nagu pidupäevale ikka kombeks – eriti kauni väljanägemise, imeilusa kõla ja hea tujuga. Sellistes saalides me tavaliselt esineme, kuid ei harjuta. Küll aga on B-maja teises saalis samuti auväärne, imeilus ja kaunis, ülikvaliteetne ja lukustatud Shigeru Kawai. Tunnistan, mõnikord patustame lukus saalis, kui ma ta salaja oma kopeeritud võtmega rakmeist lahti päästa saan. Oh... See aeg on kvaliteetaeg.
Tutvumist oma parima sõbraga ei oskagi kuidagi määrata. Olen temast väikesest peale juba teadlik olnud. Temani jõudsin ma läbi väiksema mängu-süntesaatori, suurema süntesaatori ja mitte nii olulise pianiinoga. Nemad ei olnud mulle nii kallid ja ma ei väärtustanud neid nõnda nagu tiibklaverit. Esimesed kokkupuuted tekkisid meil siis, kui ma olin alla kahe aasta juba klaveriringis klaverit õppinud. Seda tegime pianiino peal, kuid kui õpetaja mind muusikakooli kutsus, siis mõistsin, et olin sattunud paradiisi – klaverite maailma. Seal oli nii palju häid klavereid! Osalesime koos konkurssidel, saavutasime mõne kohagi, peale seda sain ma klaverite jumalaga kokku – oma professionaalse õpetajaga. Siis vahetasin ma kooli ja sellest ajast saati on meie koostöö sõbraga olnud tihe ja argipäevane, kuid siiski eriline ja iga päev unikaalne.
Selline on meie koostöö ja sõprussuhe minu kõige kallima varaga – klaveriga. Tal on küll konkurendiks sõbrad, kuid ühes asjas olen ma kindel – kindlasti ei suuda teda ükski tüdruk ületada. Ükski tüdruk ei suuda pakkuda mulle nii palju rõõmu ja elamusi, kui seda suudab anda klaver.
Klaver on mulle kõik - minu elu, elukutse ning parim sõber.

Autori kommentaar »

Tänan lugemast! :)

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Wotenwuf

Kinkimine

 X 2
 X 0

» Fännid ( 2 )

 

Samalt autorilt

Kommentaarid

kkruub


Uskumatult kaunilt sõnadesse pandud emotsionaal-tundeline ning tõetruu jutt! Mulle on alati heameelt pakkunud nähtus kellegist oma kirega tegelemas või sellest isegi ainult juttu tegemas. Long live The Piano!
 

ChemistrY


2. koht. Palju õnne!
 

Wotenwuf

Aitähh!
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima