Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Võistlused / Maagiline maailm - TULEMUSED!

Retk tundmatusse (112)

11.07.2009 22:09, x3096 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Ta on must nagu öö ning käes on tal punane põrguhark.Kollased silmad hiilgavad nagu laternad ööpimeduses ja sobivad tema punase peaga.Üks päev aastas sarnaneb ta enamikuga ja siis võib ta linna teistega koos trallima tulla.See päev on Halloween.Tema eluase on nõiutud metsas tammetüve sees.Kui tal oma maagilisetest tegemistest aega üle jääb ,kiusab ta metsaeksinuid ,neid linnuks või loomaks moondades.Selleks kasutab ta loitsu:

Sarabara-puu,
sarabara-puu,
saagu sinust
keegi muu...!

Ning nimetab siis looma või linnu nime.Nõiutud hingedest saavad tema eluaegsed abilised. Hawnyedi needusest päästab vaid tulehargi puudutus.Harki kanneb aga nõid alati endaga ja õnnetutel on vaid õhkõrn võimalus pääsemiseks.

Sellist juttu rääkis mulle minu vana-vanaisa,kes oli seda lugu kuulnud oma emalt ning tema,siis oli lugenud seda, omakorda ühest vanast kolletanud prosüürist,mis kandis nime "Maagia leksikon"
Meie,lapsed,seda juttu muidugi ei uskunud ning pidasisime kuuldut tavaliseks muinaslooks,mida vanemad lastele ikka vahetevahel vestavad.

Nojah...

Ühel ilusal sügispäeval,otsustasime sõbranna Liisbethiga,majataga asuvasse metsa minna. Läksime seeni korjates ja korve täites edasi,kuni olime juba päris väsinud.Pealegi kiskus ilm tuuliseks,väljas oli rõske ning hakkas vaikselt hämarduma.Kuna oli külm ja kõle,mõtlesime hakata samme kodupoole seadma.Vantsisime juba pikalt,kuni mõistsime,et käime juba mitmendat tiiru ringiratast,ega jõua kuhugi.
Kunagi ei ole me minu kodumetsa eksinud,mitte IIIIIIalgi! Iialgi enne..
Liisbeth ütles,et tema on kuulnud nõiaringist.
"Mis nõiaringist",küsisin mina." Kas sellisest,kus kõik hobikorras nõida mängimas käivad?"
"Ei-ei!" vastas Liisbeth."Hoopis sellisest,mis meid siin,nagu uruoravad ringi jooksma ajab"
"Mõtled tõesti,et siin võib tegu olla nõidusega?"küsisin
"Kuidas sulle endale tundub?"
"Sa hirmutad mind!" laususin.
"Mind hirmutab hoopis see,et me koduteed ei leia"
"Olgu,kemplemine siin ei aita,proovime mingi lahenduse leida!"
"Vaata,siia puutüvele on midagi kirjutatud!" hüüatas Liisbeth.
Tõepoolest,keegi oli kasetohu sisse kirja toksinud! See oli väga väikselt ja tihedalt tipitud ning kandis pealkirja:

SOS,aidaku meid,kes saab!

Lugesin edasi:

Oleme õnnetud hinged,kes musta maagia abil metsaasukate kehadesse vangistatud.Oleme inimesed,ning sellest needusest saab meid päästa vaid teine inimene.
Siin metsas elab vägev nõgi-nõid Hawnyed,kes meid selliseks muutis,ning meid nüüd siin metsas vangistuses hoiab,pannes enese huve teenima.Kallis inimene,kes sa seda loed: kuigi ma soovin,et päästaksite meid ja iseennast,on mul selle õnnestumiseks väga vähe usku,sest seda tehes varitsevad igal sammul ohud ja ootamatused.
Kõigepealt pean teid hoiatama selle eest,et te valjuhäälselt ei kõneleks,ning prooviksite võimalikult kauaks märkamatuks jääda.Hawnyedil on olemas ka peeglilill,mis näitab tema valdustes toimuvat,kuid õnneks vaatab ta sellesse üsna harva.Teda ilmselt ei huvita eriti teiste elukäik.Pealegi on ta kindel oma maagilistes võtetes ja kurjuse ülemjõus.Selleks,et keegi tema piiridest ei lahkuks,on ta meisterdanud "nõiaringid"Sinna sattunuid kohtleb ta julmalt.
Võtsin riski,tulles siia piiri äärde, seda abipalvet kirjutama.Jäin samuti lõksu,kuid olles Hawnyed-i järel luuranud (öökullina on mul terav nägemine) ning läbi kuuseokste tema võluraamatut lugenud,võisin loota,et loits,mille ähmiga õppisin,ikka peas püsib ja toimib.
Kui tee teid enam edasi ei vii,siis lausuge nii:

SELLE RINGI ISE LÕIN;SELLE ÜLE ON MUL VÕIM.
SIM-BILIBIMM,BALI-BAM,PORI-POMM
MINU TEHA OTSUS ON..(seejärel soovite midagi)
7892 XZC REBASENAHAST KASUKAS JA BMW

Pean kahjuks otsekohe lahkuma,seletada pole mahti.Proovige mind leida!Minu nimi on Penelope..

"On see mingi nali või?!"hüüatas Liisbeth,kui olin veerimise lõpetanud(kiri oli raskesti loetav)
"Olen hirmu pärast ogar ja sulle tundub veel,et selle kõige juures on midagi naljakat" pobisesin,
"No kuule Penelope, PMW..See kõik kõlab kuidagi jaburalt,pealegi elavad nõiad ja taolised tegelased minuteada ainult muinasjuttudes"
"Jah,sinuteada..Kunagi ütlesid,et sinuteada muutub päike öösel kuuks."
"Mis see siia puutub?!"sähvas Liisbeth
"Ainult niipalju,kallis sõbranna,et arvata võib,mida tahes.Kus meie teame,kuidas tegelikult on.Alles hiljuti kuulsin telesaatest,et vanaaja inimestele tähendas välk jumala viha.Zeus saatis aga taevast välgunooli ja.."
"Ja..mina arvan,et keegi tegi selle kirjaga lihtsalt lolli nalja"
"Väga naljakas,ma ei saa kohe naeru pidama!" ütlesin irooniliselt ning lisasin:"Kas see nõiaringis ringijõlkumine,varbad villis,tundub sulle samuti rumal nali?"Naerame siis ära ja lähme koju!"
"Jaaa,venitas Liisbeth.Selles,et me koduteed ei leia on jah midagi kahtlast,aga hirmul on suured silmad,loodetavasti pääseme siit peagi"
"HIRM!"kisendasin
"Mis?!"ei saanun Liisbeth aru.
"Suured silmad!"kilkasin,ise sõrmega võsastikku viidates.
"See võib olla kõigest hunt.Oih..?!" tuli Liisbethi poolt.
"Ei-ei,vaata need on nii-nii kõrgel, need silmad!"kokutasin.
"Tasa!" kostus imeliku häälega lausutu,võsast.
"See on inimene" ütles Liisbeth,pisukese kergendustundega hääles,kuid mõeldes,et pimedas metsas on ühtmoodi ohtlikud nii loomad kui inimesed.
"Inimene,nii kõrgel puu otsas,silmad hiilgamas?!"ei saanud ma Liisbethi loogikast sotti."
"Kas võib olla,et see kõik on tõesti tõsi.."maigutas Liisbeth.
Penelope!" hüüatasin, taibates,et lugu lõhnabki maagilise seikluse järele. Nüüd jäi üle vaid loota,et silmade omanik ,heatahtlikuks kolliks osutub.
"Kes seal on?" küsis Liisbeth arglikul toonil.Nüüd oli hirm ka tema põue pugenud.
"See olen mina!" lausus võõras.
Kostus tasast sahinat, ning peagi oligi suur ja uhke sulestikuga lind,täies ilus,tüdrukute ees.
"Penelope" esitles ta end ning jätkas selliselt:
"Kallid võõrad,tundub,et olete siin lõksus.Nüüd on kiire kõigepealt teie ja seejärel teiste hingede päästmisega,sest kahetsusväärsel kombel on Hawnyed,tema vastasest vandenõust aimu saanud.Jumal teab,mida ta nüüd kavatseb ja teha võib!"
"Mis-mis-mis.."kogelesin ma,saamata sõnu suust.Kuid Liisbeth,kes oli end juba koguda jõudnud,rääkis õnneks minu eest:
"Oo üllas võõras,minu sõbranna Annabel soovib vaid teada,mida me nüüd sellises olukorras ette peaksime võtma?!"
"Lausuge,ringist väljumiseks loits,aga tehke seda kiiresti!"ja kohe tõtlikult lisades"Loitsu lausuge üheskoos ning hoidke selle eest,et ükski sõna segi ei läheks."
"Oo,aulik,me peame end veidi koguma.Mu sõbranna ei saa momendil sõnagi suust." viidates mulle,kes ma sealsamas, kükkasendis suud maigutasin.
Imelikul kombel,jõudsin kõigest mõne silmapilgu vältel,mõelda tohutul arvul mõtteid.Otsustasin,et olgu see uni või tõsilugu,peaksin vaprust üles näitama,sest niiviisi kössitades ja võbisedes,polnud minust ei teistele,ega endalegi tolku.
"Palun,proovime seda teha nii kiiresti kui võimalik,siis võib meie plaan veel õnnestuda"
"Kuulame sinu juhiseid,aulik" lausus mu sõbranna.
"Selgeid viiteid saan jagada vaid seni,kuni säilib mu kõnevõime.Hiljem peate teie lõpplahenduse leidma,sest ei ole veel teada milliseks see võitlus hea ja kurja vahel,kujuneb."
"Hakake pihta,ma hoian seni hinge kinni,et teil loitsu lausumine segamini ei läheks"
"Teeme selle ära!Kohe." pöördus Liisbeth minu poole.Noogutasin.
Loitsu laususime nagu unes,vähemalt mina küll.Õnneks läks asi korda ning nüüd oli meil vaba voli minna,kus iganes.
"Lähme nüüd koju!" ütles Liisbeth tõtlikult.
"Mis sellisel juhul teistest saab?!küsisin.
"Pime on ja see on nõiutud kant,mina kardan. Mõelda vaid kui see Hawnyed meid näiteks seaks muudab! Ei,lähme parem koju!"
Märkasin,kuidas Penelope tiivad kurvalt ja nõutult laiali olid vajunud ning nägin kuidas tema näolt ülim kurbus peegeldub.
Olime,Liisbethiga,rasketes olukordades, vaheldumisi vaprust üles näidanud.Tundsin,et nüüd on minu kord.Laususin:
"Ilma meie uue sõbrata poleks me siit pääsenud.Nüüd on meie kord teda aidata."
Kõik edasine toimus kui mängufilmis,mida on kaaderhaaval kiirendatud.

Liikusime edasi,mingi vana tammeni. Korraga ilmus sõprade kohale tohutu linnuparv,kellele meie öökull siis käsklusi jagas.Põõsast hüppasid välja karud,kes meid sülle haarasid ja puuava ette toimetasid.
Järsku oligi Hawnyed,irve näol, meie ees.
"Tervitan külalisi" lausus ta tõrrehäälselt. "Teist saavad nüüd minu kannupoisid ja orjad.Õnnitlen,olete 10 000 tulija"
"Kui imelik,kannupoisid..me oleme ju tüdrukud." jõudsin mõelda,kui..
Hawnyed tõstis saua,soovides uusi külalisi oma igavesse teenistusse värvata ja langetas selle,siis kuhu? Karu turjale,kes viimasel hetkel lapsi kaissu haarates,ta ette oli hüpanud. Karust sai korrapealt inimene. Ta haaras nõgi-nõia hargi ja tõstis selle peakohale.Linnuparv justkui laskus selle peale ning peagi oli plats nõidusest vabanenud inimesi täis.
Penelopest sai öökullikehast vabanedes kaunis neid,kes nägi välja kui haldjaprintsess. Ta haaras tulehargi enda kätte ja lausus:

Sarabara-puu,
Sarabara-puu,
Saagu sinust keegi muu.. HUNT

Nõgi-nõid,kes jahmatusest parasjagu midagi omaette pobises,muutus susiks,keda teised naljatamisi metsakutsu Hawnyediks ristisid.

Ümbrus muutus korraga lokkavaks,kirkaks- ja imekauniks.Taamal ilmus nähtavale allikas,mille "kuriloom" maa-alla sundinud oli. Susi nüüd sinnapoole lippama just hakkaski.
"Kuhu see põrgukoer jookseb" kostus rahva seast. "Äkki teeb veel midagi ootamatut ja kurja"

Penelope pidi taas riskima,teadmata,mida see kaasa toob,visates tulehargi meile.Olime parasjagu veesilma juures kui susi meie poole jooksis.Kõik teised tõmbusid kartlikult eemale,kuid Liisbeth hüüdis:
"Püüa,Annabel!"kuid sai hoopis ise hargi kenasti kätte.Hunt oli meil juba lausa silme ees:nii ei jäänudki meil üle muud,kui kiirelt tegutseda.
Anna sai susile hargiga äsades öeldes ennist kuuldud loitsu,pidades paar hetke pausi lisas: MONUMENT

Nii seisabki nüüd meie armsas metsas kivikuju,mis kurjuse kadu sümboliseerib.

Mõni metsaeksinu võib küll ehmuda,eemalt hundi kujutist nähes,aga..
Mida see kivikuju ikka teha saab!

Põrguhark peideti vanasse tammeõõnsusse,kuigi selgus,et võluasjakest on võimalik samuti headel eesmärkidel kasutada.
Kuid lõppeks:
Maagia on maagia,olgu ta siis must või valge.
Tahtes head,kuid rikkudes asjade loomulikku käiku,võime sellega tingida hoopis halba,sest: kus me teame?!

Ah jaa,kui me tookord rahvahulga saatel,koju saabusime,arvas vana-vanaisa esialgu,et tegemist on laulupeoga ning tema on midagi kena maha maganud.

Suurema selgituse jätsime teiseks korraks. Maagiaga kokkupuutununa, tajusin midagi suurt ja olulist:
MAAGILIST KODUSOOJUST

Autori kommentaar »

Tänan lugemast:)Loodan,et meeldis!

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


tessujessu

Kinkimine

 X 59
 X 0

» Fännid ( 24 )

 

Samalt autorilt

Veel...

Kommentaarid

Kirke3


palun
 

tessujessu

Oi äitäh

Kas jutt meeldis??
 

HobuX

Päris pikk jutt, aga väga meeldis mulle!
 

beibe

kingiksin kuldse pastaka kui saaks
 

dixie-fun

omg see nii hea juuu
 

dixie-fun


see on tõesti hea jutt ja sa oled seda väärt
 

tessujessu

Suured, suured tänud! Ma olen tõesti vägatänulik, et leit-site aega selle lugemiseks
 

hannuke

nii pikk ei viitsi lugeda
 

tessujessu

See ei olegi kohustus Kuid tänan neid kes seda teinud on
 

2010aasta

nii äge jutt!!!
 

Peeglid2

megalt hea jutt juu
 

kiisulillemiisu

printisin su loo välja ja loen seda nüüd nagu raamatut oma parimale sõbrannale.
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima