Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Noortejutud

Mrs. Ineffective 01 (275)

11.07.2009 13:42, x4429 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Hei, tegime siis uue jutu :)
Head lugemist!








''Fel, kas sul on asjad koos?'' hüüdis isa minu tuppa tulles. ''Ja, kui sa vaid aitaksid mul need kohvrid alla tassida. '' ütlesin ma isale otsa vaadates. Ta haaras kohvrid ja läks alla. Ma jäin oma tühja tuba vaatama, mu toas olid alles vaid kaks pisikest akent, voodi, kus oli isegi madrats ära võetud ning mõned kapid, ülejäänu oli juba tühjus. Läksin raskel sammul uksest välja.Tormasin trepist alla, püüdes isale järele jõuda. "Felicity, äkki sa võtaksid need kohvrid ukse eest ära? Nad nagu segavad natuke, kui sa kohe aru ei saanud." lausus isa veidi ülbelt. "Jah, saab tehtud!" vastasin ma tavalise tooniga ja tassisin kohvrid kõrvale. "Võta need samad kohvrid ja vii need autosse!" käskis isa samal ajal teise kohvreid tassides. Haarasin kohvritest kinni ja tassisin need auto juurde. Kinnitasin turvavöö ning ootasin kuniks isa saabub autosse. Heitsin pilgu oma mp3'le, millel oli kohe aku tühjaks saamas. Isa jõudis autosse. ''Ootad juba ka?'' küsis isa sõbralikult rooli keerates. Vaatasin korra aknast välja oma mineviku kodu ning vastasin seejärel: ''Natuke põnevil olen ikka.'' laususin ma enda poriseid jalatseid vaadates. ''Ma just pesin neid.'' nukrutasin ma. Järsku hakkas tugevat paduvihma sadama. "Mitte just kõige parem ilm sõidu jaoks." lausus isa raadiot käima pannes. "Täpselt." vastasin ma salvrätikut pakist välja tirides. Tõmbasin salvrätikuga mustuse ära, vähemalt püüdsin. Lõpptulemuseks muutusid nad veidi puhtamaks. Isa pani käima Power Hit Radio. "Isa, pane teine raadio käima või lülita üldse välja!" laususin ma närvitsevalt. Ma ei talu R'n'B'id, rap'i, d'n'b'id, techno't ja veel igat tüüpi klubimuusikat. Isa lülitaski raadio välja. Keerasime ühte hoovi, ma vaatasin läbi vesise akna uut kodu, uut algust, oma uut elu. ''Täitsa kena maja ja meie kohta päris suur.'' seletasin ma väikse muigega. Isa vaid naeratas hellalt selle peale. Läksin kiirkõnnil enda tuba vaatama, avasin ukse ning mu tuba nägin võrratult kena välja. ''Minulik.'' laususin ma endale. Pakkisin kõik enda asjad lahti ja panin kappidesse. Kõik sai üsna kärmelt valmis. Isa astus minu tuppa.''Homme on siis esimene koolipäev, jah?'' naeris isa. ''Ja, väike pabin on sees.'' naersin ma vastu. Seejärel isa lahkus. Tassisin koridorist veel ühe kohvri. Seal olid Aerosmith'i, Placebo, The Rolling Stones'i ja Bob Marley postrid. Võtsin kiiresti need sealt välja ja hakkasin "tuunima" oma tuba. Tahtsin toa veidi minulikumaks teha ja seega postrid olid ideaalne lahendus. Möödus pool tundi, kui isa hüüdis midagi. "Ah?" ei saanud ma aru. "Ma lähen tööle! Sina ole siin, palun!" hüüdis isa koridorist. "Edu!" hüüdsin ma vastu. Kell oli palju ja ma läksin enda uude voodisse magama, silmad sulgusid kohe. Ärkasin 07:16, kell 08:00 algavad tunnid. Panin kärmelt riided selga, käisin vannitoast läbi ning pesin hambad ja näo seejärel panin veidike meiki, kammisin oma süsi mustad juuksed ja peale lasin juukseläiget. Võtsin oma koti ning panin jalanõud jalga. Söömiseks polnud mul isu, olin niigist veidike ärevil. Isa oli juba allkorrusel. Läksime autosse, kinnitasin turvavöö. Sõiduks kulus 15 minutit. ''Aitäh isa.''laususin ma ja väljusin autost. Minu ees oli suur, ilus valge kool, kus ma nüüdsest hakkan iga hommik käima. "Kirsipuu Eliitkool - siit ma tulen!" mõtlesin ma mind ümbritsevat atmosfääri vaadates. Paljud noored tormasid koolimajja, mõned põõsaste ja puude taga süütasid viimased sigaretid ning juba paari minuti pärast oli kuulda tunnikella. See oli väga vali. Tormasin kiiresti garderoobi, võtsin seljast oma jope ja jooksin klassi. Õnneks õpetajat veel klassis ei olnud. "Ou, tšikk, kes sa veel oled?" küsistundmatu poiss. Seejärel kostis naer. "Felicity, Felicity Nelk." laususin ma veidi arglikult. "Mida sa seisad nagu post, mine võta istet!" hüüdis keegi. Hääle järgi sain aru, et hüüdjaks oli tüdruk. "See ei peaks sulle muresi tekitama, mida ma teen ja kuidas ma teen!" ütlesin ma julgelt ja võtsin istet. Tüdruk ei vastanud midagi, vaid silmitses mind ülbelt ja seejärel pööras ümber.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


legendary

Kinkimine

 X 8
 X 0

» Fännid ( 9 )

 

Samalt autorilt

Veel...

Kommentaarid

legendary

Mrs. Ineffective 53

See veel pole viimane osa, viimane osa on alles tulekul!


"Mille eest?" hämmeldusin ma. "Selline teema oli, et me ükskord olime läbul ja seal oli üks üliilus tüdruk, eks. No ja ma hakkasin taga rääkima, teda räigelt sebima ja pärast selgus välja, et see oli Rick'i tüdruk. Nii tekkiski tüli, mis kestab suht siiani. " rääkis Nick tühjalt. "Selge." laususin ma kiiresti.

''Oota, see tähendab siis seda, et ta on siiani Ricki tüdruk või mis?'' küsisin ma segaduses. ''Ma ei tea, ma ei suhtle Rickiga.'' sõnas Nick. ''Ma nüüd lähen, emps ma arvan murest murtud juba.'' lausus poiss. Ei vastanud midagi vaid embasin teda tugevasti. ''Luba, et kohtume veel vaheajal.'' sõnasin ma. "Muidugi kohtume!" vastas ta soojalt naeratades. Seejärel ta lahkus. Jälgisin ta minekut, kuniks ta siluett oli vaevalt nähtav. Seejärel mõtlesin, et ta ei lähe ju koju, ta kodu asub teisel pool. Või ehk otsustas ta ringiga minna, mis oleks suhteliselt mõttetu. Ma tõusin püsti ning kõndisin rahuliku tempoga tagasi enda hoovi, mis oli paari sammu kaugusel.

Möödus kolm päeva. Selle ajajooksul oli Felicity telefon tumm, sealt ei tulnud ühtki kõnet v.a isalt, kes vaid kontrollis kas kõik on korras, kolmanda päeva õhtul andis telefon endast märku, helistajaks oli seekord Nick. "Tsau Fel. On sul veel soovi minuga kohtuda?" küsis Nick veidi närvitsedes. "Muidugi." vastasin ma lühidalt. "Ma tulen sinu juurde umbes 15 minuti pärast, sobib?" pakkus Nick. "Jah, tsau!" ütlesin ma ning lõpetasin kõne.

Julgen öelda, et see oli kõige lühidam kõne mille olen Nickilt saanud. Tormasin end sättima, ei pidanud vajalikuks riideid vahetada, kuna kell oli niikuinii hilja peal, vajalikuks pidasin endale kerge meigi peale teha. See võttis minult täpselt 3 minutit.

Mul polnud midagi teha. Heitsin pikale ja vahtisin lakke. Need 15 minutit möödusid väga aeglaselt. Lõpuks kuulsin uksekella. Kargasin voodist välja ja tormasin kiiresti ukse poole. "Oh, sa näed täna kuidagi nii loomulik välja!" ütles Nick, unustades mind tervitada.

''Oli see nüüd heas või halvasmõttes?'' muigasin ma. ''Muidugi heas.'' sõnas poiss ning embas mind ebaharilikult tugevasti. Ta astus edasi ning võttis jope seljast ja riputas selle nagisse.

Võtsime diivanil istet ning ma lülitasin teleka sisse. Hakkasime lobisema, lobisesime kella seitsmest poole kümneni. Kuna Nickil oli tohutult hea huumorisoon naersin ma enamus ajast kõht kõveras. ''Vähemasti pole sa naermist unustanud.'' ütles poiss ootamatult. ''Vaevalt see kunagi üldse sinu juures olekul mul ununeb.'' olin ma veendunud. Nick vaid muigas. Olime veel natuke koos ja seejärel Nick lahkus. Mul oli hea meel, et me üle pika aja nägime üksteist.

Järgmise päeva õhtul pidid saabuma isa ja Cathy, kuid ootamatult helistas paps ning rääkis, et jäävad veel üheks ööks. Öeldut ta ei põhjendanud. Ma ei hakanud pärima sellekohta.

Päev möödus kiiresti. Midagi erilist ei juhtunud. Välja arvatud see, et mingisugused alaarenenud tatikad poisid helistavad mulle iga tund. Alguses ma panin lihtsalt toru ära. Hiljem aga kuulasin tähelepanelikult mis neil öelda oli. Ma ei hakanud neid solvama.

Möödus veel üks tühi ja igav õhtupoolik, läksin vara magama, ilma põhjuseta. Hommikul ärgates jõudsid vanemad Lätist koju. Tormasin neile alla vastu ning koheselt embasin neid mõlemaid.

Möödus kolm kuud. Märts. Kevad. Lõpuks! Lumi sulas viivitamatult, päike oli ere. Iga päevaga oli valgem. Oli soe. Kõik oli super. Välja arvatud üks asi: Rickist polnud midagi kuulda. Ma helistasin talle kolme kuu jooksul praktiliselt iga päev. Ta ei võtnud kordagi vastu. Ma küsisin kõikidelt ta sõpradelt, et kas temaga juhtus midagi. Nad muudkui vastasid, et kõik on korras. Kuid miski mu sees ütles, et see kõik on vale. Et tegelikult pole see üldse normaalne, et ta ei vastanud kordagi 3 kuu jooksul.

Ehmatasin valju tunnikella peale, mõtted vajusid jälle minu sisse tagasi. Algamas oli viimane tund, ajalugu. Astusin klassi, läksin oma kohale ja jäin õpetajat ootama. Mu näoilme võis olla väga võõras, see oli ka vist üks põhjustest miks minuga väga ei tahetud jutule tulla. ''Fel, ma ei tunne sind ära. Mis suga juhtunud on..'' ütles Enrico mu kõrval. ''Ma ei tea, ära küsi selliseid küsimusi millele ma ise vastust ei tea.'' laususin ma ühte kohta vaadates. Klassi astus õpetaja, kes otsustas teha tunnikontrolli. Olin selleks üht koma teist õppinud. Viisin töö õpetaja lauale ning ma olin vaba. Tormasin garderoobi. Läksin oma mantlit võtma. ''Fel!'' hüüdis keegi minu poole rutates. Pöörasin ümber, ja keda ma nägin - Rick tormas minu poole. Ta tahtis mind kallistada kuid ma taganesin. ''Mida see tähendab Rick?'' imestasin ma. ''Sa oled neli kuud mu kõnesid eiranud, nüüd äkitselt tuled siia ja teeskled, et kõik on korras. Sa oled täpselt samasugune nagu kõik teised! Ma ei taha sind enam kunagi näha, kao mu elust!'' lisasin ma pooleldi karjudes. Võib-olla oli see natukene üle reageeritud. ''Ma teadsin, et see juhtub.. Fel.. See oli hoopis teistmoodi..'' hakkas Rick selgitama.

"Kuidas see võib olla teistmoodi?" küsisin ma. "Sa lihtsalt ei kujuta ette kuidas ma muretsesin. Mitte keegi su sõpradest ei teadnud kus sa oled, kellega sa oled, kuidas sul üldse läheb jne. Saad aru, Rick, ma tõesti hoolisin sinust. Ma olin alati arvanud, et sa oled mulle üks parimatest sõpradest. Vaatamata sellele, et sa oled mulle mitu korda haiget teinud, valetanud ja pettumust valmistanud. Ma ikkagi teadsin, et sa oled mulle hea sõber. Ma mõtlesin sinust koguaeg. Piinlesin küsimustes. Kõik küsisid, et mis minuga juhtunud on. "Ei, ei, kõik on korras." vastasin ma koguaeg. Ma valetasin kõikidele selle kohta. Mitte keegi ei teadnud, mis toimus minu sees. Kõik uskusid siiralt, et minuga tõesti on kõik korras. Sa lihtsalt ei kujuta ette, mis toimus minu sees. Ma ei sooviks ka oma vaenlasele tunda seda, mida tundsin mina. Ma lihtsalt ei saa ühest asjast aru, mille nimel ma kõike seda tegin. Miks ma igapäev uskusin, et sa helistad. Sa olid mu esimene mõte kui ma ärkasin ja mu viimane mõte kui ma läksin magama. Iga päev ma ütlesin iseendale, et küll sa helistad ükspäev. Neli kuud. Iga päev." ütlesin ma kõik välja. Rick kuulas seda kõike väga tähelepanelikult. Kogu selle vestluse ajal vaatas ta mulle silma. Paar minutit me lihtsalt seisime seal samas, koridoris. Ta vaatas mulle silma. Ta on mulle mitu korda nii silma vaadanud, aga seekord vaatas ta mind hoopis teise pilguga. Mul hakkas kõhe tunne. "Felicity. Ma tõesti ei saanud midagi teha.." alustas Rick, aga ma segasin vahele. "Ei, palun, Rick, ära ütle midagi. Ma ei taha jälle haiget saada, tõesti. Lihtsalt mine. Unusta mind ära. Ära enam kunagi helista mulle, ära kirjuta, ära räägi. Lihtsalt unusta kõik ära. Ma proovin samuti sind ära unustada, ent ma ei luba, et see mul välja tuleb. Mine. Mida sa ootad, lihtsalt mine oma lahedate tšikkide juurde, kelle nägusid katab paks jumestuskreemi kiht. Kelle ripsmed on kaetud odava ripsmetuššiga. Kelle juuksed on blondid ja ülirikutud. Sa ju alati tahtsid endale blondi." ütlesin ma kiiresti. "Fel, kas sa palun lõpuks kuulaksid mu ära? Ma olin 4 kuud koomas. Ma ei saanud sulle helistada, kirjutada. Ma ei saanud ka oma sõpradele helistada ja kirjutada. Sellepärast keegi ei teadnudki, mis minuga toimus. Ma tõesti loodan, et sa ei mõelnud seda kõike tõsiselt. Ma mõtlen seda juttu, et ma läheksin kohe praegu ära ja unustaksin su. Ma ei unusta sind ära. Mitte kunagi. Palun anna andeks, et ma sulle haiget tegin. Kui saad, siis palun anna andeks." ütles Rick.
 

linnuke55

Vau ... Ehh , sõnatu
Edasi !
 

legendary

Tänuud
Nagu näha, on meil vist ainuke lugeja siin järel..
 

aukene

vääga heaa
 

triibuaua

millal uus osa tuleb?
 

Werewolf

jätkake
Super osa
 

estboy

jatkake sssssssssuuuuuuuupppppppppppppppeeeeeeeerrrrrrrrrrrrrr
 

lallu100

jätka
 

legendary

Kas keegi on veel huvitatud viimasest osast? :8
 

triibuaua

Jah mina
 

lallu100

mina ka
 

badgirl1

ei! mitte viimasest!! paluun!! mitte viimasest!!
nii hea asi ei saa lühike olla!!
miu pastakat ma pean kinkima et see poleks viimane!!
ma ei saanud enne kirjutada,lugesin 4 päeva seda lugu!!
jätka vel kauakaua, minupärast!!
 

badgirl1


ei ole järgmine viimane!!! ei tohi olla!!
 

CreepyCookie

Tegelt, jätkake ikka, paluuuuuuuuuun
 

KRATU


See on ju lihtsalt parim! Palun ära veel lõpeta. Lugesin täna korraga kõik osad ära ja armusin sellese! Kiiremas korras uut!
 

RedVampireGirl

Jätka nagu elu hea, super!
 

RedVampireGirl

Jätka see nii hea!
 

niki7

Sa peaksid oma raamatu kirjutama! Tõesti super! Sa oskad väga hästi inimeste tundeid kirja panna. Tõesti! Mulle tekkis juba sellinne pilt ette sellest jutust. Tõesti, väga vägev! Ja sa peaksid seda juttu kindlasti edasi kirjutama. Panin 5.
 

GreysiStreysi

Jätkaaaaa!!! See jutt on ikka ülisuper!!!!!!!!! Aga mul on ainult 1 küsimus. Miks te seda juttu komentaaridesse kirjutate????
 

sireloks

Super jutt lugesin kõik osad läbi, lihtsalt armastan seda juttu , aga millal jätkate?
 

taking5

Winge!! Like, Like, Like!!!
 

FashionLove

enam ei jätka ???
lugesin läbi , emotsioonid valdasid mind , kui see Tom teda vägistas , ilmusid silmadesse pisarad .

JÄTKAKE KIIRESTI PALUN .
 

-MustadKetzid-

appppi kui hea . ma lugesin täna kõik osad läbi . rickiga võiks ikka fel jääda aga muidu super !!!!
 

-MustadKetzid-


DABEST ^^
 

KennuRules7

ma jäin sõnatuks (SUPER)
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima