Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Võistlused / Sõda - TULEMUSED!

Sõda aastal 1998. (188)

26.06.2009 21:26, x3550 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Oli aasta 1998, kus leidis aset maailma ilmselt kõige kuulsam sõda. Eestlaste, Sakslaste, Roomlaste ja Türgi vahel. Olenemata sellest, et sõjas võttis niiöelda osa ainult neli riiki oli sõda jubedamast jubedaim. Lapsed, kes olid vastsündinud - ka neile ei antud armu, ükstapuha kuidas emad ka ei palunud armu sõja jumalalt, kelleks oli Venemaa pealik Kerejash Kotmanz. Kõigepealt mindi vallutama Saksamaad, kelle riik oli niigi hädas majanduse ja palju muuga. Oh jumal, kui paljud üritasid kodumaalt põgeneda kaugelekaugele, kuid justnimelt see oli kõigest üritus, kellelgi polnud pääsu. Oli vaid kaks valikuvarianti: surm või sõjast osavõtt. Kuid emadel, kellel olid väikesed lapsed, nende jaoks oli vaid üks variant-sõjast osavõtt, pole ju olemas ema kes jätaks oma lapse, üksinda ... üksindusse, sest isa juba võitles.
Mina olin üks neist, kellele ema seletas "Meil ei jää varianti, me peame võitlema ja ... ja võitma" endal pisarad voolasid üle oma kena näolapi.
Mitte üheainsa ema silmis ei näinud enam sära ega õnne, mis valit.ses nende silmis varem. Ma teadsin, et selle kõige algataja oli Rooma, kes kogu selle sõja alustas. Siiski ei vihanud ma ühtegi Roomlast, mitteühte ainust, kuigi mu hinges põles viha, voolasid pisarad, mis kuidagi ei tahtnud lõppeda. Ma polnud kellegi vastu mitte kunagi, midagi poleks justkui toimunud kui ühel päeval, kui ühel justkui tavalisel päeval ... tapeti mu ema. Aga vot siis sattusin ma raevu, sattusin raevu mis ei kustunud mu hingest, kuidas ma ka ei tahtnud. Nüüd vandusin ma endale "Sakslane olen, Sakslaseks jään". Pühkisin pisarad ning avasin ukse enda ees ja tammusin sõtta ... oma Isamaa eest võitlema, ma olin valmis kõigeks, absoluutselt kõigeks. Hinges põles mul tõsine viha, viha kõigi vastu kelle pärast see kõik toimub. Jõudsin mäele, mille taga see kõik toimuski ... meie hävimine. Surusin käed rusikasse, mu süda tuksus, ma kuulsin seda ja vägagi hästi, hinges karjus mulle vastu hääl: Ära mine. Kuid ma ei hoolinud sellest, kõik meist peavad võitlema, ka mina üheksa aastane tüdruk, kõigest nii noor, mul oli ju nii palju lootuseid, ma olin juba kindel, et saan tulevikus sõjanaiseks, kes võitleb meie Sakslaste eest suure südamega, vabalt, kuid nüüd ... ei mingit tahet, tahtsin vaid võidelda, tahtsin tõestada, et ka meie oleme väärt elamist ... ka meie oleme inimesed nagu kõik teised, OLEME JA SELLEKS KA JÄÄME.
Astusin kiiretel sammudel sõjaplatsile, minu ees lesis tuhandeid laipu, minu kõrvadeni ulatas miljon pauku ja minu hinges voolas miljoneid pisaraid.
Kiljatasin, kui nägin et minu poole lendles vibunool, täpsemalt minu näo poole, hüppasin kiirelt eest ja seejärel viskasin end pikali maha.
Ma lootsin, et see päästab mind, kuid ka see jäi vaid lootuseks. Järgneval hetkel tundsin selga tabamas mingit kuuli, see valu mida ma tundsin polnud talutav, ma nutsin vihast jah justnimelt vihast, mitte valust, ma ei hoolinudki sellest tühisest valust. Tõusin püsti ja jooksin kellegi poole, lihtsalt jooksin ja jooksin, kuni lõpuks väsisin. Ma langesin taas vastu maad, see oli ilmselt minu jaoks liig mis liig. Ma polnud sellises olukorras mitte kunagi varem olnud, mitte kunagi ja oleks parem kui poleks kunagi ka olnud. Ma sulgesin lihtsalt oma silmad ja ohkasin kergendatult.
Silmi avades, polnud ma enam seal kus eelmine hetk... hetk mil olin veel teadvusel. Olin mingis pimedas ruumis, täiesti kottpimedas, täiesti üksinda. Üksindus oli asi, mida ma vihkasin lapsest saati ja mida jäängi vihkama. Vaatasin enda ümber ringi, kuskil üleval paistis ere valgus, mis silmi pimestas. Järgmisel hetkel üritasin püsti tõusta, et kuidagi välja üritada saada. Kuid see mõte oli tühine, sest püsti tõusmine oli asjatu, veel vähem otsimine väljapääsu, mida ilmselt polnudki. Mõistsin, et ilmselt olen surmale määratud, mul pole isegi mõtet siin maamuna peal enam olla, ema mul pole ja isa ... tema... temast ei tea ma enam umbes 2 kuud mitte kui midagi, isegi seda kas ta üldse elus on. Korraga tabas mu südant justkui nool, nool mis purustab mu südame igaveseks. Kuulsin, et keegi hüüab mu nime, keegi kelle häält olen ma justkui varem oleksin kuulnud. Üritasin vastu karjuda, kuid see ei õnnestunud... mul ei olnud enam häält...isegi seda mitte. Hakkasin siplema ning järgmine hetk sain ennast liigutada, mu hinge lõi väikene rõõm, justkui alustan ma uuesti oma elu. Ronisin mööda mingeid kaste üles, ereda valguse poole. Järgneval sekundil olin ereda valgusega silmitsi. Akna moodi miski, kust ere valgus vastu paistis oli piisavalt suur, et ma sealt välja mahuksin, vähemalt silma järgi võttes. Nii kui mõte, nii ka tegu. Ronisin sealt vahest välja, järgnevalt potsatasin üsna kõva pauguga vastu maad. Taas kostus kisa, paugud ja nutt. Ma olin kuskile kinni pandud, kuid ma pääsesin surmast.
Jooksin aina lähemale kisale ning lõpuks kui olin kellegi kõrval, mitte kellegi vaid justnimelt mu sõbra Joosepi ema kõrval, kes pisarsilmil mulle otsa vaatas tabas mind kätte nool. Valu oli kohutav, liiga kohutav, et seda taluda. Tirisin suure vaevaga oma käest noole välja ning jooksin selle inimese õigemini öeldes looma poole, kes seda tegi. Jah, looma, sest inimene halastaks lapsele, noorele lapsele. Olin peaaegu jõudnud selle isikuni, kui taas tagas mind nool, kuid enam mite selga ega kätte vaid hoopis minu südamesse. Nüüd tundsin, et olen lähemale surmale, kui kunagi varem. Õigemini, ongi see hetk kohekohe käes. Ma valgusin kui vesi maha. Mu viimane pilt oli kohutav, nägin enda ees oma parimat sõpra Joosepit, keda hoidsid kaks meest kinni ja üks mees püssiga sihtis. Võib-olla peabki meie lõpp selline olema, aga reaalsuses pole see õiglane, lihtsalt pole.


Autori kommentaar »

Ma nägin selle jutuga väga palju vaeva.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Tedy

Kinkimine

 X 80
 X 1

» Fännid ( 16 )

 

Samalt autorilt

Kommentaarid

roosakiku

lahe koppin kui võib 5 punkti panin
 

LaigulineHobu


Ammu see aeg möödan, kus pastakaid pidi andma, aga tõesti, ma ei teadnud, et sa nii hästi kirjutad. Sul on fantaasiat jakõike, tegelt ka. Ma ei tea mida su esta õps arvaks, kui sa ükskordki normaalse kirjandi teeksid. Kaua sa neid teinud ei ole? Ära lase oma hindeid alla janii, kuigi see pole nii kerge. Aga mis ma ikka vatran, jutt on super, nagu ka kirjanik ise // MAS ;**
 

LaigulineHobu


Ja saidki 80 täis (((:
 

Ufomaria


Mulle eriti ei meeldi, kirjavigu on palju, sündmsed jooksevad üksteisega kokku, ühtegi hingetõmbe pausi pole, kirjeldused on liiga lühikesed. Kontekst on ka üsna halb, pole täpselt teada mis toimub, eriti aru ei saa, miks see sõda üldse algas.
 

Dridlara

Olen Ufomariaga nõus,imelik jutt.
 

rebasekutsikas3

kuidas?!?see on ju väga konkreetne ja selge jutt!
ja muideks,mina arvan et sõda algas sellepärast et ta lihtsalt mõtles nii et see võiks alata!
saa siis teada kui aru ei saa
 

rebasekutsikas3

jahajaa
 

LaigulineHobu

Rääkides sellest, siis ta oli üpris pisike kui ta selle tegi, koolis ei õppinud hästi, on ka kirjavead kiiresti kirjutamisest.
Tahe oli suur ja ta saavutas ka selle mida soovis, igatahes see jutt tõi mul pisara silma.
 

KennuRules7

kle vaata kui palu vaeva ta pidi nägema
 

getriintear

nii heaaa juttttt varsti panen pastaka
 

Dridlara

Mida asjaa!! See ju mingi täielik jama ! Kui vanad te olete siin? 2 või 3 ?
Issand jumal KAS KEEGI ÜLDSE TEIST TEAB,MIDA KIRJANDUS TÄHENDAB!!
 

lillikas14

See on tegelikult päris lahe, aga 1998.aastal ja nooled?
 

Minny

Minu meelest on kõik liiga kirju. Sündmused jooksevad kokku midagi aru ei saa.
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima