Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail

Päevikud

lucky me

postitas: Kikzu - 30.06.2016, , loetud: 380x

Ma mäletan, kui ma käisin veel üheksandas klassis. Oli suht kooli lõpp ja ma hakkasin selle peale mõtlema, et mul on 11ndas klassis uurimistöö ja selle kaitsmine -.- . Loomulikult olin ma väga väga väga arg, kartsin esitlusi ja muud sellist paaniliselt. Kui oli esitlus vaja teha, ma ei teinud, suva see kaks, ometigi ma ei saanud siis klassi ees olla, chill ju -.- . Igatahes tuli tönn küll peale kui mõtlesin, et pean selle jama ära kaitsma, sest muud võimalust pole. Oli küll hirmutav hall vaikse hiire jaoks nagu mina.

(Nüüd natuke teist juttu: Üldse ma käisin üheksandas alla -.- . Vanad sõbrad lihtsalt jätsin, ei julgenud nedega enam rääkida heh. Aga see selleks. Siis lõppes üheksas ja tuli gümnaasium. Jäin samma kooli kus varemgi kõik need üheksa aastat sai õpitud. Mmm siis 10ndas meil oli 3 täiesti uut ja võõrast õpilast ja siis üks vana tuttav.

Uue väga tähtsa inimese leid kes aitas mul julgemaks saada: Kaks võõrast õpilast olid esimesel kooli päeval end juba mugavalt sisse seadnud, juba suhtlesid klassikaaslastega aga siis seal oli üks tüdruk kes oli vaikne.. Ma mõtlesin, et ma ei saa teda üksi jätta, need klassikaaslased lihtsalt rebivad ta tükkideks ja hakkavad kiusama ja ma ei lase sel juhtuda. Siis ma hakkasin mõtlema, et kuidas ma talle lähenen.. KUIDAS?? Füüsika oli tulemas, ja meil on füüssas lauad niimoodi, et nelja kohtaline suur laud on. Ja siis see vaikne õpilane oli seal üksi. Nii ma nägin ohoo milline võimalus läheneda, istusin otse ta kõrvale ja mõtlesin peas et oh palen ära ära ehmu . Ja siis tuli SUUR boonus, RÜHMATÖÖ!!! Ja siis ma sain selle inimesega jutu lahti, järgmised vahetunnid kõik sai juttu aetud ja ka järgmises tunnis koos istutud ja samal päeval andsin ma talle ka oma numbri x) hellas ka jua samal õhtul ja küsis kes on kes X) täiesti mõnus. Saime lähedasteks ja ta suutsis vaikse mina majast välja peksta, hakkasime koos hip hopi trennis käima . Trennis ikka pidi teiste ees ka tantsima. Sealt hakkas mul tekkima julgus.

Aeg läks edasi ja tuli 11nes klass. Nii uurimistöö . ega seda väga korralikult ma ei teinud, enne vahehinde saamist käis suur rapsimine aruvti taga mitu päeva jutti. Sain vahehinded 5-ed. 10/10 . Ja siis tuli meie kallis mai kuu. Ja siis aeg lendas ja lendas. Kaitsmine oli 25. mail. Nädal enne seda oli väike närv sees. Kusjuures ma tegin kaitsmise jaoks vajaliku esitluse alles päev enne kaitsmist valmis.. hehehehe. Ja paar päeva enne kaitsmist. OI oioioi. OI kuidas närv oli sees, oli paha olla, ei ei ei tahtnud toit sisse minna, oli vastik oli vastik, meil kõigil oli vastik . Paaril õpilased 12ndast jäi uurimistöö eelmine aasta kaitsmata ning nad kaitsesid koos meiega segamini. Loomulikult nad hakkasid alles siis kaitsma kui oli nimekiri peaaegi minuni jõudnud, mõtlesin seal et oh krt miks nad nüüd hakkasid jamama, mina peaksin seal ees olema praegu, saaks sellest jamast lahti juba... Enne teiste ette minekut oli ikka suur närv sees, süda peksis sees mis jube , aga siis ma astusin kõikide ette.. ja.. rahulik oli, NÄRV OLI KaDUNUD, ma ei värisenud ega midagi sellist, chill oli olla, muretu olek.

Mul on ülimalt hea meel, et mulle on julgust juurde tulnud. Mul on nii hea meel, et ma pole enam selline nagu üheksandas. Nii hea on lihtsalt. Ja vot oligi mõtetu muretsemine. Sain hakkama, saan ka edaspidi!

Märksõnad: kool  uurimistöö  jube  hirm 

Kommentaarid (0)

Profiil

Kikzu

Sissekandeid: 13
Punkte: 33072
Kollikood: 440314
Viimati:
 

Tema märksõnad

Viimati luges