Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail

Päevikud

Oeh..

postitas: kustutaja8 - 21.07.2015, , loetud: 407x

Ma ei jõua enam.. Raske on. Kohutavalt raske. Just see on raske et iga faking kord kui ma saan kellegiga lähedaseks siis nagu kiuste lööb minus mingi maseka hoog lahti.. Ja see et ma hakkangi talle kurtma sellest kui halvasti ma ennast tunnen ajab meid jälle lahku. Ja nii on see juba päris mitmendat korda.. Lihtsalt hulluks ajab. Aga ma ei oska sinna midagi parata ka... Bipolaarsuse häire on ju eluaegne ja seda ei ravi kuidagi välja. Kui inimene just ise ennast ei hakka ravima. Aga ma ju ei oska. Ma ei tea ju mis ma tegema peaks et seda maha rahustada..

Eile juhtuski just see et uus depressioonihoog tuli peale. Need 3 tundi olid põrgulikud. Algas see sellest et ma hakkasin vaatama viimast chati ühe tüdrukuga kellega läksin 2 nädalat tagasi tülli. Ja sealt hakkas see pihta. Hakkasin ennast süüdistama. See ei ole tore kui sul ikka see bipolaarne häire on.. Paljudel on nii et 6 kuud on õnnelikud ja 6 kuud istuvad masenduses. Aga putsi mina suudan iga päev olla ühel hetkel õnnelik ja 20-30 minutit hiljem olla mõned tunnid depressioonis. Ja nii see käib. See ei ole õnneks koguaeg nii. Aga vahest. Ja see ajab ikka sitaks kettasse. Mulle ei meeldi see aga ma ei oska seda ravida ka.. Vist pean harjuma mõttega et ma olengi loodud üksinda omas augus istuma. Loodame et ehk läheb paremaks, aga ma ei usu seda jama..


Kommentaarid (0)

Profiil

kustutaja8

Sissekandeid: 3
Punkte: 525
Kollikood: 500829
Viimati:
 

Tema märksõnad

Viimati luges