Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail

Päevikud

Kuidas sa võisid?

postitas: Kallane11 - 10.06.2008, , loetud: 2112x

Kuidas sa võisid?

Jim Willis, 2001



Kui ma olin kutsikas, esinesin ma Sulle oma veidrustega ja panin Su naerma. Sa kutsusid mind enda lapseks ja hoolimata paljudest näritud kingadest ja paarist mõrvatud padjast, sain ma Sinu parimaks sõbraks.
Kui ma olin pahandust teinud, vibutasid Sa oma sõrmega minu poole ja küsisid: “Kuidas Sa võisid?”…aga siis Sa leebusid, ja lükkasid mu umber, et minu kõhtu sügada.
Sul oli kogu aeg kiire, aga ikka leidsid Sa aega, et minuga koos olla. Mäletan neid õhtuid, kui nuuskisin Sinu voodis ja kuulasin Sinu saladusi ja salajasi unistusi. Uskusin, et elu ei saagi olla parem.
Me käisime pikkadel jalutuskäikudel ja jooksudel pargis , autosõitudel, jäätist söömas (sain ainult vahvli, sest sa ütlesid, et jäätis on koertele halb), ja ma tegin pikku uinakuid päikese käes, oodates, et Sa päeva õhtul koju tuleksid.
Lõpuks hakkasid Sa aina rohkem aega tööl veetma ja pühendusid oma karjäärile. Ja otsisid üha rohkem endale inimesest kaaslast. Ootasin Sind kannatlikult, toetasin Sind läbi südamemurdmiste ja pettumuste. Mitte iialgi ei noominud ma Sind halbade otsuste eest ja hullasin rõõmsalt, kui Sa koju tulid. Kuni Sa armusid…
Tema, nüüdseks Su naine, ei ole “koerainimene”, aga ikkagi tervitasin teda meie kodus, üritasin näidata pühendumust ja kuuletusin talle. Olin õnnelik, sest Sina olid õnnelik. Kui lapsed sündisid jagasin Sinu erutust. Olin lummatud nende roosast värvist, nende lõhnast ja soovisin samuti nende eest hoolitseda. Aga te muretsesite, et ma võin neid vigastada ja nii veetsin ma enamuse ajast pagendatuna teise tuppa või kuuti.
Oh, kuidas ma tahtsin neid armastada, aga olin hoopis vangis. Kui nad kasvasid, sain nende sõbraks. Nad kiskusid end mu karvadest hoides üles võdisevatele jalgadele, torkasid sõrmi mu silmadesse, uurisid mu kõrvu, ja tegid mu koodule musi. Ma armastasin kõiki nende puudutusi, sest Sinu puudutus oli muutunud nii harvaks. Ja ma oleksin neid kaitsnud oma eluga, kui oleks vaja olnud.
Hiilisin nende voodisse ja kuulasin nende saladusi ja salajasi unistusi. Me ootasime koos sinu auto mürinat sissesõiduteel.
Kunagi oli aeg, mil kui keegi küsis “On Sul koer?”, võtsid Sa rahakotist välja minu foto ja rääkisid pikki jutte minust. Viimastel aastatel vastasid Sa lihtsalt “Jah” ning muutsid teemat.
Ma ei olnud enam “Sinu koer” olin “lihtsalt koer” ja Sa panid pahaks igat väljaminekut, mis Sul minu peale teha tuli.
Nüüd on Sul karjäär ja võimalus kolida teise linna, aga te kolite korterisse, kuhu koduloomi ei lubata. Tegid õige otsuse arvestades oma “perekonda”, aga oli aeg, kui mina olin sinu ainus perekond.
Olin autosõidu pärast elevil kuni me jõudsime koerte varjupaika. Seal lõhnas koerte ja kasside, hirmu ja lootusetuse järgi. Täitsid paar paberit ja ütlesid: ”Tean, et te leiate talle hea kodu.” Nad kehitasid õlgu ja saatsid Sulle vaevalise pilgu. Nemad teavad reaalsust ja võimalust leida kodu keskealisele emasele, mis siis et paberitega.
Pidid oma poja sõrmed minu kaelarihma küljest lahti kangutama, kui ta karjus: “Ei, isa! Palun, ära luba neil võtta minu koera!”
Ja ma muretsesin tema pärast, ja õpetuste pärast, mida Sa olid talle alles jaganud: sõprusest, lojaalsusest, armastusest ja vastutusest ning austusest kõigi elusolendite vastu.
Andsid minu kuklale head-aega-patsutuse, vältisid minu pilku ja keeldusid võtmast minu kaela- ja jalutusrihma Sinuga. Sul oli tähtaeg ja nüüd on ka minul.
Kui Sa olid lahkunud tulid kaks kena naist ja rääkisid, et ilmselt teadsid Sa kolimisest juba kuid ette, aga ei teinud katsetki mulle ise hea kodu leida. Nad raputasid oma pead ja küsisid: “Kuidas Sa võisid?”
Nad on nii hoolitsevad meie vastu siin varjupaigas, kuivõrd nende kiire graafik võimaldab. Loomulikult nad toidavad meid, aga ma kaotasin oma isu juba mitu päeva tagasi.
Algul, kui keegi minu puurist möödus, sööstsin ma võre juurde, lootsin, et see oled Sina… et Sa muutsid oma meelt, et see oli vaid halb unenägu… või et see oleks vähemalt keegi, kes hoolib, keegi kes võiks mu päästa.
Kui mõistsin, et ma ei suuda tähelepanu püüdmises võistelda ülemeelikute kutsikatega, kellel ei ole minevikku, mida meenutada, taandusin kaugesse nurka ja ootasin. Kuulsin samme, kui ta päeva lõpus minu juurde tuli ja tatsasin temaga piki vahekäiku eraldatud tuppa. Hämmastavalt vaiksesse tuppa.
Ta tõstis mu lauale, sügas mu kõrvu ja palus mitte muretseda. Mu süda tagus oodates, et mis nüüd juhtub, aga samas oli mingi leevendus, sest ma juba teadsin. Vangi päevad on otsa saanud.
Nagu minu loomuses oli, olin tema pärast mures. Ta oli murdumas korma all, mida ta kandis ja ma teadsin, et kuidagi teadsin ette iga tema liigutust. Õrnalt asetas ta žguti ku esikäpa ümber ja samal ajal jooksus pisar mööda tema põske. Lakkusin õrnalt tema kätt samuti, nagu olin toetanud Sind aastaid tagasi.
Ta lükkas osavalt süstlanõela minu veeli ja tundsin nõela ja külma vedelikku liikumas oma kehas. Heitsin uniselt lamama, vaatasin tema silmadesse ja pomisesid: “Kuidas Sa võisid?”
Võibolla sai ta mu koerakeelest aru, sest ta sosistas: “Mul on nii kahju!”
Ta kallistas mind ja selgitas, et see on tema töö, teha kindlaks, et ma läheksin paremasse kohta, kus mind ei ignoreeritaks, solvataks eega hüljataks aj kus ma ei pea ise enda eest hoolitsema- kohta täis armastust ja valgust ja kõigest praegusest nii palju erinevamasse paika.
Ja kasutades oma viimast energiat üritasin talle hetkeks saba liputades märku anda, et minu “Kuidas Sa võisid?” ei olnud temale suunatud.
See oli sinule suunatud, Minu Armastatud Peremees, sest ma mõtlesin Sinust. Ma molten sinust ja ootan sind igavesti. Ehk näitavad teised sinu elus ka Sinu vastu sama palju truudust ja lojaalsust.

Märge autorilt:

Kui “Kuidas Sa võisid?” tõi Sinu silmadesse samuti pisarad kui minu omadesse, kui ma seda kirjutasin, juhtus see kuna see on tõsi. Lugu mis juhtub igal aastal miljonite koduloomadega, kes surevad varjupaikades. Kasutage seda lugu, palun, oma kodulehekülgedel, ajalehtedes, ajakirjades ning varjupaikade ja loomakliinikute teadetetahvlitel.
Öelge inimestele, et otsus võtta loom perekonda on eluliselt tähtis, et iga elu on tähtis, et loomad väärivad meie armastust ja hoolivust ja, et teise korraliku kodu leidmine oma loomale on Sinu kohustus ja iga ajaleht, loomaühing või varjupaik oskab Sulle selles nõu anda.




Palun, tõsiselt, palun levitage seda juttu edasi.

Märksõnad: Loomad  kodutu  armastus 

Kommentaarid (11)

Kallane11 (13.06.2008 22:39)
Mhmh...Kuidas inimesed suudavad lihtsalt nii teha?! Mida nad mõtlevad?
Doris9 (14.09.2008 09:46)
nii kurb .
kelly2000 (25.10.2008 17:11)
kurb
anni567 (02.11.2008 21:28)
nii kurb lugu...nuuks
--merilin-- (11.02.2009 18:29)
nii kurb

Profiil

Kallane11

Sissekandeid: 1
Punkte: 2419
Kollikood: 236183
Viimati:
 

Arhiiv

Tema märksõnad

Viimati luges